14. märts 2010

Tigeloom


Kass on nüüd tükk aega mõelnud ja vist aru saanud, et mina olengi see tõbras, kes ta arsti juurde noa alla viis. Ja hilisem torbikuga ja kostüümiga kiusamine pole ka vist asja paremaks teinud. Igal juhul on loom viimastel päevadel olnud tige kui kurat.

Pai teha ei tohi. Üldiselt ei lasta eriti tihti lähedalegi minna, jookseb eest ära. Kui õnnestub ligi hiilida ja katsuda, siis kõigepealt vehitakse käpaga. Kui loll inime aru ei saa (no ja ei saa ju), siis lüüakse hambad sisse. Kohe vihaga. Oleks küüned, tõmbaks kohe päris lõhki ka. Aga hoole ja armastusega teritatud küüned lõigati arsti juures nii nüdiks, et pole neist kasu midagi enam.

Minu juures voodis magas kass viimati siis, kui ööseks kostüüm selga sai pandud talle. A mul on kahtlane tunne, et voodis ta ööbis ainult seetõttu, et selle kaltsuga ta voodi peale sai, aga maha enam minna ei julgenud. Muidugi ega ma väga ei kurda, et ruumi on mul nüüd piisavalt ja keegi ei trügi ega nügi ega kogu tekki enda alla ei mata. Aga ... aga ... noh, kahju on ju ka ikka, et kiisu ei salligi mind enam kohe üldse.

Aeg ajalt käib ta karjumas mu peale. Istub keset põrandat maha, endal mossis nägu peas. Vahib mulle otsa ja kukub kisama. Vahel kisab ka kuskil kapi ees. Siis vist karjub kapi peale. Näha ju on, et kapiotsas justkui midagi oleks. Siuke paras ruum, kus roomama mahuks. A see kapp, va vaenlane, ei aita kuidagi kaasa, et sinna otsa hüpata saaks.

Huvitav, kaua see vaen siin kestab. Tahaks oma kaisukiisut ikka tagasi juba.

8. märts 2010

Meditsiiniuudised


Kiisu käis reedel operatsioonil. Sellel operatsioonil, kuhu omanikud oma kassid peale esimest jooksuaega imekiiresti viivad. Sellel operatsioonil, mis Karlottest tegi Karl-Lotte.

Hommikul viisin kassi kliinikusse, õhtul anti peaaegu samasugune kass tagasi. Ainult kõht oli lõhki ja torbik oli peas.

Ja no vot see torbik … see torbik sellele kassile ei sobinud kohe mitte. Terve nädalavahetuse oli mul kodus suur hunnik õnnetust. Alguses arvasin, et kassil võib olla opist paha olla ja valus. Aga siis sai torbik vahepeal ära võetud ja nagu teine kass oleks olnud kohe. Kahjuks see teine kass tundis liiga ebatervet huvi oma lõhkise kõhu vastu. Nii et tuli teine kass jälle õnnetusehunniku vastu vahetada.

Torbikut kästi kassi küljes hoida nädal aega. Täna lugesin järelejäänud päevad kokku ja otsustasin, et nii kaua ma seda haledat kuju välja ei kannata. Õnneks on torbikule alternatiiv ka olemas. Kostüüm! Peale tööd käisin kliinikus uurimas ja koju jõudsin võidukalt kostüüm näpu otsas.

Kass vaatas mind kahtlustavalt. Ma ei lasknud ennast sellest segada. Toppisin käpad aukudest läbi, sidusin selja peal nöörid kokku, võtsin torbiku ära ja panin kassi keset põrandat seisma. Kass seisis, seisis ja nii kui esimese sammu astus, kukkus külili. Seejärel hakkas tõestamine, kuidas selle kaltsuga ikka üldse elada ei saa. Tõusis püsti, vänderdas, tuikus, kukkus kummuli. Ja nii mitu korda. Ma juba peaaegu jäin uskuma. Kuni ma siis kogemata tema lemmikmänguasja kätte võtsin. Kohe olid kassil jalad all, sai joosta ja hüpata, voodi peale, voodi pealt maha. No kass, otsi lolli!

Nüüd siis ongi kostümeeritud kass mul. Õnnelik ta just ei ole, aga nii hull ka pole, kui selle torbikuga. Mind küll närib väike kahtlus, et võib olla need vahepeal esitatavad kukkumised ei olegi siiski nii näideldud. Eriti usutav tundus, kui ta ennast voodi pealt maha keeras, põmaki põrandale külje peale. Kusjuures voodi peale saamisega ei olnud loomulikult mitte mingisuguseid probleeme. No tegelikult ma kahtlustan juba pikemat aega, et kass salaja kuskil draamakursustel käib.