Pesukuivatamise juhend kassiomanikule

1. Pese masinatäis pesu.
2. Riputa pestud pesu kuivatusresti peale kuivama.
3. Mõne aja pärast tõsta kass kuivatusrestilt põrandale ja pesu põrandalt kuivatusrestile. Kass võib osutada vastupanu.
   
4. Korda eelmist tegevust vastavalt vajadusele umbes paar korda tunnis. Kui kass magab, võid puhata.
5. Öösel ärka kõrvulukustava kolina peale. Esmalt kontrolli, ega kass viga ei saanud. Seejärel korja kuivatusrest põrandalt kokku ja pane uuesti püsti. Korja pesu kokku ja riputa uuesti restile.
6. Kui veab, maga hommikuni. Kui ei vea, korda eelmist tegevust.
7. Hommikul enne tööle minemist veendu, et pesu on restil ja kass põrandal (või voodil või laual või riiulis või kraanikausis või kus iganes mujal, aga mitte kuivatusrestil).
8. Õhtul töölt tulles korja pesu põrandalt, raputa suurem muld välja ja pane pesu pesumasinasse.
9. Jää lootma, et järgmisel hommikul oleks meeles draakonipuu käpaulatusest ära panna.

Ämblikkass

Selle pildi saamiseks pidin magama fotokas padja all. Ja isegi sel juhul õnnestus kass pildile püüda alles umbes kuuendal katsel. Sest esiteks harrastab kass mööda seinu ronimist ainult öösiti ja teiseks on see selline tegevus, mida kassi arvates ei tohi pildistada. Igal juhul pidas ta targemaks jalga lasta kohe, kui olin fotoka kätte haaranud.

Keeleprobleemid

Kass on jube jutukas. Muudkui seletab midagi. Ma siis viisaka inimesena kuulan ja üritan kaasa rääkida. Sellepeale jääb kass vait ja vaatab mind nagu pooletoobist. Ei tea, kas räägin teemast mööda või milles asi?

Kusjuures kui külalised majas, siis kass on täitsa tumm. Ei tule mitte üks piiks. Peaks vist ennast meelitatuna tundma, et olen väljavalitu, kellega tähtsaid jutte jagatakse. Saaks ainult aru, mis olulisi asju ta räägib.

Kvaliteedikontroll

Minu majapidamises ainsad käsitsi pestavad nõud on kassi söögikausid. Nende ehitus lihtsalt on nii nõme, et pole mõtet pesumasinasse pista, niikuinii peaks pärast vee välja valama ja üle loputama. Kausse on varutud päris mitu ja tavaliselt ma kogun kasutatud kausid kraanikausi juurde hunnikusse ja kui kapist enam puhast võtta pole, siis pesen hunniku korraga puhtaks.

Oligi kätte jõudnud järjekordne kausipesuaeg. Kass magas oma toas (ehk vannitoas) õndsat und. Täpselt nii kaua, kuni köögis veekraani jooksma panin. Samal hetkel, kui esimesed veepiisad puudutasid kraanikausi põhja, hakkasid korteri seinad ja põrand värisema - kõrvulukustava kisa saatel (kindel ei ole, aga võis olla: Stopp! Oota mind ka! Oooooooooooooota!) lähenes üks karvane keravälk kurve sirgeks joostes mütaki-mütaki-mütaki ja sättis ennast kraanikausi kõrvale kapi peale mugavalt istuma.

Pesemisprotseduure jälgiti üksisilmi ja väga hoolikalt. Kõik kausid kontrolliti üle, pesemisega vist jäädi rahule, vähemalt ei öeldud midagi. Kuivatamisega enam nii hästi ei läinud. Peale järjekordse kuivatatud kausi kapile asetamist kostus nõudlik njäu. Tõsi-tõsi, lähemal vaatlusel selgus, et oligi jäänud üks veepiisk kausile. Vabandasin viisakalt, häbenesin oma lohakust ja parandasin praagi. Jäädi rahule. Kui pestud ja kuivatatud kausihunnik oli kappi tõstetud, lahkus kontrollija väärika nõtke hüppega poolelijäänud uinakut jätkama.

Kurja vaimu väljaajamine

Kass teenis tahtliku sigatsemise eest eluaegse aknalauakeelu. Eeskujuliku käitumise korral võib paari kuu pärast esitada taotluse tingimisi loa saamiseks.

Süüdimõistetu ise on solvunud ja sigatige.

Karlotte Käärkäsi

Kõige esimesel küüntelõikamisel oli mul abilisi. Üks hoidis kassi kinni, teine näitas ette ja juhendas. Küüned said probleemideta lõigatud, kiisu talus vapralt kõik selle käpaväänamise.

Edaspidised iseseisvad katsed läksid ka suhteliselt edukalt. Karlottel jätkus kannatust küll vaid ühe käpa jagu korraga, aga kuna küüsi vaja tal lõigata ainult esimestel käppadel, siis saime hakkama.

Seetõttu oli eileõhtune draama minu jaoks täielik üllatus. Nii kui käpa pihku võtsin, läks lahti pöörane rabelemine ja põgenemine. Appi võeti hambad ja kõigi kolme vaba käpa küüned. Kuna ma ei olnud osanud ette valmistuda, siis oli kass loetud sekundite pärast vaba ja ohutus kauguses.

Järgmisele katsele läksin pajakinnastega, aga katsu sa nendega neid kääre sinna küüne ümber sättida. Kass ka rabeleb kui kurat. Umbes ei julge lõigata ka, pärast kogemata pool käppa läinud.

Võtsin appi suure saunalina. Plaan oli ju ilus - kiisu lina sisse keerata, üks käpp välja jätta, sellel küüned ära lõigata, siis kiire käpavahetus. Miskipärast muutub aga lina sisse mässitud kass voolavaks ja suudab jalga lasta kiiremini, kui mina käärid kätte võtta. Tunniajalise mässamise peale olin lõiganud ühe küüne.

Kuna edaspidi mind enam haardeulatusse ei lastud, olin sunnitud selleks korraks loobuma.

Mõne aja pärast jäi kohutavatest üleelamistest surmväsinud kass magama. Kiire tegutsemise tulemusena suutsin lõigata tervelt viis küünt, enne kui kiisu ärkas ja aru sai, mis toimub. Taandusin ja jäin ootama järgmist võimalust.

Järgmise katse rikkus mu oma kohmakus - hiilides magava kassi poole koperdasin ja kolistasin, mille peale magaja oli hops püsti ja kadunud. Peale seda ei julgenud vaeseke enam külili visata. Uni küll on ja silmad vajuvad vägisi kinni, aga no ei julge, äkki tuleb hull jälle oma kääridega.

Lõpuks uni võitis. Kuna lõikamata küünte leidmine võttis oma aja, siis sai seekord ainult kahe küünega ühele poole.

Ja need viimased kaks küünt ... need on siiani lõikamata.

Kass ja draakon

Kass on hakanud viimasel ajal ebatervet huvi tundma draakonipuu vastu. Taim ise jätab teda suhteliselt külmaks, aga lillepotis oleva mulla alt otsitakse midagi väga intensiivselt. Olen korduvalt seletanud ja selgitanud, et ma ei ole sinna potti matnud mitte ühtegi hiirt, ei leia sealt ka krõbinaid, konservi, pasteeti ega muud söödavat. Sein kuulab ja saab aru. Kass isegi mitte ei kuula.

Sai muret kurdetud staažikamale kassipidajale ja kõrva taha pandud väärt nipp - kui potti viiruk põlema pista, siis kass isegi ei vaata enam lille poole. No ega head nõu ei saa raisku lasta minna. Otsisin kodus välja kunagi soetatud ilgelt haisvad pulgad ja pistsin aga ühe potti tossama.

Tulemus? Tulemus oli suurepärane - mina ja lill pidasime plaani väljakannatamatu haisu tõttu välja kolida, kass istus nina vastu lillepoti äärt ja uudistas, mis uus ja huvitav asi seal küll on. Mõne aja pärast pisteti käpp potti ja kukuti kühveldama.

Üks öö

Kui tuli ära kustutada ja telekas kinni panna, siis ärkab siiani täiesti mõistlikuna käitunud kassi sees saatan.

Alustuseks otsitakse üles kõige rohkem kolisevad asjad. Laamendab, kuidas oskab. Vahepeal teeb pausi ja kuulab, kas mõjus. Mina kaevun sügavamale padja-teki sisse ja teesklen surnut. Kuna seda on igal õhtul harjutatud, siis õnnestub lärmi saatel uinuda.

Peagi ärkan selle peale, et väike põrguline on tassinud oma krõbiseva mänguhiire voodisse ja loobib nii hiirt kui ennast minu ümber ja minu peal. Konfiskeerin hiire, keeran teise külje ja teesklen surnut. Hiirt otsitakse pisut aega taga, siis minnakse solvunult kaeveldes minema.

Järgmine hetk ärkan näkku surutud vurrude pärast. Piilun, mis toimub. Vastu vaatavad kaks suurt silma ja roosa nina. Roosa nina peab vajalikuks maha pidada pika valjuhäälse kassikeelse loengu. Keeran teise külje, peidan pea teki alla ja teesklen surnut.

Olen just uuesti magama läinud, kui toimub järgmine äratus. Kass on pugenud teki alla, üles otsinud varbad ja ... amps! Surnut teeselda ei õnnestu, kuid minu loomalik röögatus peletab pahareti voodist kaugemale.

Seekord äratab mind lillepott, mis reetlikult kõlksub vastu alust. Mul on valida, kas teeselda surnut või päästa lill. Valin viimase. Kass läheb vannituppa hommikut ootama, mina tõstan suurema osa mullast lillepotti tagasi ja suundun uuesti voodisse. Uinun juba enne, kui kohale jõuan.

Kuna kass on vannitoas kinni, saan seekord päris pikalt magada, tubli tunnikese kindlasti. Siis aga ärkan selle peale, et vannitoa ust üritatakse maha murda. Hääle järgi võiks arvata, et vastu ust visati pesumasin. Teen ukse lahti, pesumasin on paigas, kassi ei paista esimese hooga kuskilt. Siis ma märkan teda, on teine klammerdunud keset ust, umbes lingi kõrgusele. Vahime umbes viis sekundit tõtt ja siis tuhiseb tige tiiger must mööda tuppa.

Järelejäänud öö (tund või nii) möödub sündmusteta. Kui äratuskell heliseb, magab inglinäoga kiisuke käpad taeva poole sügavat und.

Iga algus on raske

Nii kui pilti nägin, tuli äratundmine. Minu kass! Uhke "emana" saatsin oma tulevase pereliikme pildid ka lähematele sõpradele-sugulastele. Reaktsioon oli kõigil üks: "Issand, see on ju siuke äbarik!".

Kui tegelase peale pikka ooteaega kätte sain, siis oli äbarikust saanud täitsa kobe põnn.

Nimeks sai Karlotte, kuigi ta ise ilmselt arvab, et ta nimi on Totu-Lotu.

Praeguseks oleme koos elanud pisut rohkem kui kolm kuud. Selle aja jooksul olen suutnud selle kassi lootusetult ära hellitada. Ja Karlotte teab, et see inimene, kes tema juures elab, on tal kindlalt käpa all.