Kõrvapesu

Põnn tatsas öösel mööda voodit ringi ja ette jäi üks padja peal vedelev kahejalgse pea. Pea küljes kõrv. Põnn pistis nina kõrva ja otsustas, et see vajab hädasti ühte korralikku pesu. Pärast põhjalikku puhastamist (ma nimetaks seda kohe sügavpuhastuseks) astus põnn oma karvase käpaga otse keset läikivaks poleeritud kõrva. Kuivatas vist?

Rasked ööd

On üsna loomulik, et kui titt on majas, siis öösiti magada ei saa. Nii ka meil. Öö on täis aktiivset tegevust ja magamine on üldse nõrkadele.

Kui magamamineku aeg käes, siis on põnni meelest kõige õigem aeg voodiralliks. Tuleb joosta voodis edasi-tagasi ja teki alla koopaid ehitada. Varba ampsamise rõõmusid ta veel avastanud ei ole. Õnneks on põnn alles piisavalt pisikene ja väsib ruttu. Siis tuleb minna tuttu. Aga see ei olegi nii lihtne. 

Tudule minemiseks tuleb pugeda kaissu. Aga kaisus õige asendi leidmine võtab aega. Tuleb proovida kümneid erinevaid positsioone, mis tähendab, et kahejalgse nägu tuleb vurrudega kõditada ka vähemalt 10 korda. Muidu ei tule õige uni. Kogu tegevust saadab kõrvulukustav nurrumine. Kui lõpuks sobiv asend olemas, siis tuleb nurrumootorile veel veidi volüümi juurde keerata ja oodata und. Kui uni kohale jõuab, siis lülitub nurrumootor ise automaatselt välja. 

Aga koht on ju uus ja hääled on võõrad. Iga natukese aja tagant ärkab põnn üles, kuulab hääli ja kahejalgse hingamist, lülitab mootori jälle täistuuridel tööle, kuni järgmise une tulekuni. Ja järgmise uue hääleni. Vahepeal läheb uni kauemaks ära. Kuna kaisust ära minna ei raatsi, siis tuleb seal endale tegevust leida. Näiteks võib oma pisikese nina kahejalgse suure nina sisse pista ja kahejalgsele ninna sooja õhku puhiseda. Või lihtsalt vurrudega nägu kõditada. Või käppade ja nõelteravate küüntega kätt sõtkuda. Või kareda keelega üle põse tõmmata. Küll pärast väikest meelelahutust tuleb uni jälle. Lisaboonusena õnnestub vahel kahejalgselt mõni paigi saada. 

Kui põnnil endal fantaasia otsa saab ja enam ühtki head mõtet ei tule, kuidas kahejalgset öösel üleval hoida, siis tulevad appi suured kassid. Nemad on omavahel paika pannud graafiku. Ja selle graafiku järgi käiakse kordamööda voodi otsas pea juures istumas ja urisemas. Pikalt ja põhjalikult. Põnnil lõbus ja kahejalgsel uni läinud.

Sellised olid kaks esimest ööd. Kolmanda öö sündmusi teavad vaid kassid. Võib olla tehti kõik koos voodirallit, võib olla topiti kahejalgsele sabasid ninna. Kahejalgne oli eelmistest öödest omadega nii läbi, et magas nagu laip.

Külaline

Eile saabus meile külaline. Ajutiselt. Kuni leiab üles oma kodu. Kas vana või uue. Tegemist on umbes 4-kuuse põnniga. Nime tal pole. Kuna ta nõuab väga häälekalt sülle, siis kutsun teda aeg-ajalt Mari-Kisakõriks. Luisa ja Karlotte arvavad, et ta nimi on Šššššššššš. Nad ei ole külalisest erilises vaimustuses.  

Esimesel kohtumisel olid mõlemad suured kassid punkarisoenguga. Ja nüüd on mõlemad marusolvunud. Karlotte puhul ma sellega arvestasin, et paar päeva ta ignoreerib kõike ja kõiki. Aga Luisa reaktsioon on mulle üllatuseks. Ma arvasin, et talle meeldiks üks väike vahva mängukaaslane. Sest Karlotte ei viitsi eriti möllata ja Luisa käib mulle kaebamas seda, et on paks ja laisk ja üldse ei viitsi mängida ja ajagu ma sellele karvikule jalad alla. Noh ja kui siis noor ja energiline tegelane kohale tuuakse, siis ei sobi. Luisa on kohe kuri selle pisikese tegelase peale. Uriseb. Ma isegi ei teadnud, et ta uriseda oskab. Luisa näol on ju ometi tegemist kõikide kasside suure sõbraga. Karlotte peale ei urisenud ta kordagi, isegi susisemisega oli tagasihoidlik. Pigem kurrus ja üritas iga hinna eest Karlottega sõbraks saada. Ja nüüd siis pisikese väänikuga õelutseb. Õnneks siin vägivaldne keegi endiselt ei ole. Pole me külalisega kumbki veel tappa saanud ei Luisa ega ka Karlotte käest. 

Ja elame siis nüüd nii, et üks suur kass on ühe aknalaua peal ja põrnitseb õue, teine suur kass on teise akna laua peal ja põrnitseb õue. Kui toas liiguvad ja väike jalgu jääb, siis urisevad-susisevad ta peale. Väikest kassi see eriti ei sega, ta elab suurema osa ajast minu süles, kui kodus olen. On täielik inimese fänn ja suurtest kassidest tal suhteliselt ükskõik.

Öö

On öö. Kahejalgne magab. Karlotte hüppab voodisse. Luisa hiilib voodisse. Kahejalgne liigutab väikest varvast. Mille peale hüppab Luisa umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale hüppab Karlotte umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale kahejalgne ammu enam ei maga.

Möödub pisut aega. Kahejalgne magab. Karlotte hüppab tagasi voodisse. Luisa hiilib tagasi voodisse. Kahejalgne liigutab teise jala väikest varvast. Mille peale hüppab Luisa umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale hüppab Karlotte umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale kahejalgne ammu enam ei maga.

Möödub pisut aega ...

Sõjakad kiisud

Olen Luisat vist millegagi pahandanud. Juba mitu päeva on ta mu peale täitsa kuri kohe. Ja kardab mind ka millegipärast rohkem. Pai enam väga teha ei lubata. No natuke saab, aga jube palju peab selleks vaeva nägema, et üldse paiulatusse pääseda. Ja siis peab väga ettevaatlik olema, sest võib terava käpahoobi osaliseks saada. Vot ei teagi, mis tal siis nüüd hakkas. Käpahoopidega mind vahepeal ikka pikka aega ei kostitatud. Aga Luisal on huvitav löömistehnika. Tema ei tõmba kätt triibuliseks, nagu tavaliselt kassid teevad, või no nagu Karlotte näiteks tõmbab. Ei, Luisa on hoopis augustaja tüüpi kass. Iga käpahoobiga tekib kahejalgse kätte üks suur ja sügav auguke, kust väljub täpselt üks veretilk. Viimaste päevadega on mul käsi üsna auklikuks muutunud.

Karlotte on vastupidiselt pisut rõõmsameelsemaks muutunud. Enne Luisa praegust depressioonihoogu oli Karlotte endassetõmbunud ja pahur. Minu lähenemiskatseid taluti mossis näoga ja esimesel võimalusel lahkuti väärikalt. Ka käpaga vehkimist tuli ette. Karlotte kohe lööma ei hakka, enne vehib tükk aega ja kui sellest aru ei saa, alles siis paneb mataka kirja. Üldjuhul ilma küünteta. Aga kui väga provotseerida, siis ka küüntega. Ja ei augusta, vaid triibutab. 

Aga nüüd viimased paar päeva on Karlotte täitsa sõbralik. Nii minu kui ka Luisa vastu. Soostub lausa mängima Luisaga. Ehkki mulle tundub kõrvalt vaadates see mängimine ikka suhteliselt vägivaldne. Samas kassid ise tunduvad rahul olema. Ja pärast põhjalikku tapmist ja tagaajamist on isegi juhtunud, et pannakse ninad kokku ja kurrutakse-nurrutakse teiseteisele. Et siis hetke pärast jälle käpad püsti võitlusesse tormata. Müstilised olendid, võimatu on neid mõista.

Mürakaru

Luisaga tuttavaks saades tekkis arvamus, et tegemist on kõige rahulikuma, vaiksema, tasasema, tagasihoidlikuma ja vähenõudlikuma kiisuga maailmas. Ka esimesed nädalad kodus ei näidanud mingeid märke, et minu arvamus kuidagi vale oleks. 

Nüüd on Luisa meil elanud juba pisut üle kuu ja tegemist oleks justkui täiesti teise kassiga. Luisa on absoluutselt väsimatu mürgeldaja. Ta mängib hommikust õhtuni ja vahel ka öösel. Kui ära väsib, siis tukub natuke ja kukub siis uuesti möllama. Kõigepealt käib ta uurimas, kas õnnestub ka Karlottet kaasa haarata. Kui Karlotte vedu võtab, siis tuuseldavad kaks kassi mööda korterit ringi nii, et põrand tümpsub ja seinad värisevad. Luuramine ja tagaajamine on peamised lemmikmängud. Vahel sekka ka kerge poksimine. Ja kõike seda saadab pidev kurrumine, nurrumine, näugatused. 

Karlotte alati ei viitsi. Aga Luisa jaoks ei ole see mingi probleem. Põrandalt leiab alati mõne hiire või palli, millega lõbusalt aega veeta. Ja Luisa on vist kuskil õppimas käinud ja omandanud mängimises magistrikraadi. See on täiesti uskumatu, mida kõike ta ei tee. Hiirega möllates võetakse kõiki võimalikke ja võimatuid asendeid. Esikäpad õhus, tagakäpad õhus, selili, külili, pea peal, saba peal, kukerpallid, saltod. Mida iganes soovite, kõike saab. Ka on võimalik ennast kolm tiiru ümber kratsimisposti keerata ja selles asendis hiirt loopida. Isegi Karlotte vaatab vahel silmad peas kui tõllarattad, mis tsirkusetrikke see Luisa teeb.

Ametlik teadaanne

Tänasest on Luisa ametlikult meie täieõiguslik pereliige.

Tahan tänada. Tahan siiralt ja südamest tänada kõiki Kasside Turvakodu vabatahtlikke! Tänu kellele saime Karlottega endale nii toreda väikese sõbra. Kes andsid Luisale sooja toa ja täis kõhu selle aja jooksul, kui mina temast veel midagi ei teadnud. Aitäh, et hoidsite ja hoolisite tast seni, kuni ta jõudis meie juurde päris oma koju. Tänu Teile on mul olnud võimalus kogeda väikest imet, kuidas kolme nädalaga muutub pisike hirmunud susisev kassike nurruvaks paisid nautivaks kiisuks. 

Kui keegi tahaks läbi elada sarnast imelist kogemust, siis selles osas saab aidata Kasside Turvakodu. Seal on palju armsaid karvakerasid ootamas päris oma inimest, päris oma kodu. Mine leia oma sõber sealt üles.

Boilerialusest paikiisuks

Luisa on meil elanud nüüd juba pisut üle kolme nädala ja arengud on siin olnud ikka täiesti pöörased. Kohe nii pöörased, et ainult vaata ja imesta.

Pärast esimest nädalat kolis Luisa vannitoast välja. Üks öö enne käis salaja tuba üle vaatamas. Uuris kõik seinaääred ja nurgad läbi. Ju siis sobis. Järgmisel õhtul astus vannitoast välja sellise näoga, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. 

Mõni õhtu hiljem hakkas mängima. Tuuseldas kõik mänguhiired ükshaaval läbi. Kuni leidis ühe, mis piiksub liigutamise peale. See meeldis kõige rohkem ja seda ta siis kääksutas ikka tükk aega. Meil Karlottega olid närvid juba päris läbi, aga kumbki meist keelama ka ei raatsinud minna. Praeguseks on too kääksuv hiir peitnud ennast sahtlisse, kuna Luisa arust oli kõige sobivam aeg selle hiirega tegelemiseks kell 4 öösel. Minul oli veidi teistsugune arvamus. Õnneks sobivad Luisale sama hästi ka hääletud mänguasjad. 

Pärast teist nädalat hakkas Luisa mulle õhtuti vastu tulema. Mitte päris nii nagu Karlotte, et nina vastu ust ja nii kui kahejalgne ukse lahti teeb, siis vaja sülle pressida. Luisa alustas ikka tagasihoidlikumalt ja esialgu kaugemalt. Aga iga õhtuga tuli üha lähemale. Sülle endiselt ei pressi, aga täitsa ukse juures juba ja tervitab mind päris valjuhäälselt.

Pärast kolmandat nädalat saab Luisale pai teha. Üle-eile oli esimene kord. Matsutasid Karlottega koos nisuorast nagu kaks väikest lehmakest. Ja samal ajal sain Luisat pea pealt ja kõrvade juurest sügada. Kohe pikalt ja põhjalikult. Luisa ise samal ajal matsutas rohtu süüa ja nurrus nii, et seinad värisesid. Karlottel sai enne isu täis ja nii kui ta ära läks, sain Luisalt käpaga. No igaks juhuks peab ikka käpaga äigama ka, muidu hakkab kahejalgne veel endast liiga palju arvama. Aga küüntega ta vist enam ei löö. Tal lihtsalt küüned nii pikad, et on tunda, kui käpaga matsu saan. 

Aga nüüd saabki Luisale päris tihti pai teha. Kui õnnestub talle lähedale pääseda, ta ikka kipub eest ära jooksma. Kaval tuleb olla. Üks võimalus on hiilida magavale Luisale ligi ja siis paitada. Unesegasena tal ei tule alati meeldegi, et peaks kartma. Veel üks kaval nipp on, et tuleb Karlotte lähedale põrandale istuda ja Karlottele pai teha. Siis lükkab Luisa kohe nurrumootori täistuuridel tööle ja hakkab ümber meie tiirutama. Iga tiiruga tuleb natuke lähemale, üsna kiiresti tiirutab paiulatusse. Ma arvan, et Luisast saab üsna varsti sülekass, kes nõuab sisse kõik siiani saamata jäänud paid ja hellitused. Ta peab ainult oma hirmust üle saama. Aga ta on väike vapper kassike, kes nii tublilt oma hirmuga võitleb. Arvan, et see on ainult aja küsimus.

Marss magama, kahejalgne!

Luisa tuli esimest korda vannitoa uksele. Seisis seal harkis jalgadega ja vahtis mulle pahase näoga otsa: "Kas siin majas magada ka saab või? Kustuta juba ära see tuli ja pane see vannitoa uks kinni ükskord! Kaua võib siis!" Ohkas siis sügavalt, pööras otsa ringi ja vantsis oma pesasse tagasi.

Magav Karlotte tõstis pead, vaatas korra Luisa poole, keeras teise külje ja magas rahulikult edasi.

Tasapisi sujub

Need kassid vist loevad seda blogi. Luisa luges, et ma muretsen tema liiga ühekülgse liivakasti külastamise pärast ja hommikuks oli probleem lahendatud. Nüüd on ka Luise täiesti korralikult funktsioneeriv kass: söök-jook läheb sisse sealt, kus kassidel tavaliselt läheb, ja tuleb välja sealt, kust kassidel enamasti tuleb. 

Karlotte luges, et ma pole rahul tema ükskõiksusega ja otsustas selles osas midagi ette võtta. Juba eile õhtul viimase asjana läks ja soovis Luisale susisedes ilusaid unenägusid. Täna sõelub pidevalt vannitoa vahet. Vahel harva ka uriseb natuke, kuid enamasti passib vaikides. Kahjuks ma ei näe, mis seal täpselt toimub, sest sellest ma sain juba esimesel päeval aru, et kui ma sinna kõrvale passima lähen, siis ma olen pigem segav faktor. Luisa läheb ärevaks ja Karlotte laseb üldse jalga. Las siis klaarivad ise omavahel, ega ma ei peagi igal pool ninapidi juures olema. 

Kolmas päev

Tänased edusammud:

• Söömine. Kuigi Luisa päeval ei söönud vist mitte üks suutäis, õnnestus mul talle õhtul sisse meelitada 9 krõbinakest. Kümnendat enam ei nõustunud sööma. Õige kah. Ei ole midagi, et üks kahejalgne muudkui kamandab. Tuleb paika panna, muidu pärast arvabki, et tal mingi sõnaõigus on.

• Joomine. Pärast krõbinaid lükkasin nina alla kohvikoore. Täna enam ei mõelnud, vaid hakkas kohe hea isuga lürpima. Esimene alustassitäis sai otsa, valasin juurde. Teine sai ka otsa, valasin juurde. Pärast kolmandat ei julgenud juurde valada. Las peab natuke vahet. Ööseks panen talle veel natuke. Vett ta minu arust ei joo. Võib olla kauss ei sobi. Kui ma hästi meenutan, siis Karlotte kippus sedasama kaussi kummuli keerama. Ju siis pole kassile sobilik. Panen teise kausi, võib olla siis hakkab vesi ka maitsema. 

• Liivakast. Kord ööpäevas on juba ju isegi mingi regulaarsus. 

• Huvi ümbritseva vastu. Olen vahepeal ust vannitoa ust koomal hoidnud, kuna tundub, et siis ta julgeb rohkem süüa ja toimetada seal. Kolm korda olen avastanud ta keset vannituba, kui ootamatult ukse avasin. Viimane kord ta isegi ei põgenenudki mind nähes kohe boileri alla, taganes vaid mõne sammu ja jäi siis pahaselt põrnitsema: "Mida sa JÄLLE tahad?". 

• Täna ei ole mu peale peaaegu üldse susisetud. Ainult mõni üksik kord ja siis olen ma ka ise liiga hoogsalt vannituppa sisenenud. Ja kui liivakasti koristama läksin, oli ka terve vannituba sisisemist täis. Aga ma arvan, et see ei olnud minu pärast. Arvatavasti kilekott ja liivakastikühvel nägid lihtsalt nii hirmutavad välja. 

• Karlotte pesa on omaks võetud. Seal on vist päris mõnus magada.

Pisut muret valmistavad asjaolud:

• Liivakast. Ehkki on tore, et kord päevas liivakasti kasutatakse, on seal siiani ainult pissil käidud. Karlotte kasti järgi tean üsna kindlalt, et kassid kasutavad liivakasti ka teisel otstarbel. Ma usun, et ka Luisa pole siinkohal mingi erand. Hakkan pisut murelikuks muutuma.

• Karlotte on kaotanud absoluutselt igasuguse huvi vannitoa vastu. Sain ise ka kogemata lollusega hakkama. Kui koju tulin, võtsin Karlotte sülle nagu tavaliselt. Esimesed tervitused vahetatud, kiirustasin vannituppa Luisale ka tere ütlema ja "unustasin" mõtlematusest Karlotte sülle. Seisime Luisale üsna lähedal. Karlotte vaatas natuke aega ja lasi siis jubeda susinaga sülest ja vannitoast jalga. Mõne aja pärast hakkas vist endal ka piinlik, et niimoodi enesevalitsuse kaotas. Läks iseseisvalt vannituppa uurima. Vaatas, et ahah, ikka see karvane kivikuju kükitab seal nurgas. Ja tuli tulema. Isegi uriseda ei viitsinud. Rohkem pole ta täna isegi mitte vaadanud sinnapoole. Samas on ta ka kogu õhtu ainult maganud. Mis on ka pisut imelik. No eks näis. Võibolla on ta lihtsalt viimaste päevade emotsioonidest väsinud.

Luisa teine päev uues kodus

Öö möödus rahulikult. Korra küll kuulsin läbi une Karlotte vaikset urisemist, aga suurem osa ööst laiutas ta siiski minu voodis ega käinud Luisat tüütamas.

Ka päev möödus rahulikult. Mina käisin aeg-ajalt Luisale raamatut ette lugemas, Karlotte käis aeg-ajalt Luisale urisemas. Karlotte meil lugeda ei oska, aga eks tema tahab siis omal moel Luisa sotsialiseerimises kaasa lüüa. Ja endiselt meeldis Luisale Karlotte monotoonne urin palju rohkem kui minu raamatu lugemine. Võib olla on igav raamat?

Üheks suureks mureks oli mul pesu pesemine. Kuidas Luisa suhtub sellesse, kui temaga samas ruumis järsku üks suur mürin ja undamine pihta hakkab. Asjatult muretsesin. Luisa on väike vapper kiisu ja talus pesumasinat külmaverelise rahuga. Ainsaks ärritajaks osutusin hoopis mina ise, kui iga natukese aja tagant vaatamas käisin, kuidas Luisal on.

Pisut paigutasin ka "mööblit" ringi. Kuna transpordikast võttis vannitoas suhteliselt palju ruumi ja Luisa sellest eriti ei huvitunud, siis tõin ta ära tuppa. Asemele viisin Karlotte pesa, et Luisal oleks ikkagi mingigi koht, kuhu vajadusel varjuda. Karlotte vaatas seda mööbeldamist pealt ja kui pesaga vannitoa poole läksin, siis vaatas mulle täpselt sellise näoga otsa: "Mis mõttes? Sa viid minu pesa sinna? Järgmiseks tassid voodi vannituppa või?" Siiski tundus, et ta kade ei ole. Vähemalt mitte nii kaua, kuni voodi kindlalt omal kohal seisab.

Söömisega-joomisega-liivakastiga oli Luisal endiselt kehvasti. Ei üht, teist ega kolmandat. Söögi osas sai meelitatud kõikvõimalike hõrgutistega - krõbinad, konserv, pasteet, hapukoor, rõõsk koor. Luisa põlgas kõik ära. 

Ja siis saabus õhtu. Hakkasin Luisa kausse inventeerima - kus vaja sisu värskema vastu vahetada ja mis ära korjata, mis juurde panna. Töö käigus tegin ka väikseid katseid ühte või teist kaussi Luisale nina alla lükata. Asi ise nägi üsna koomiline välja. Luisa läheb üsna hüsteeriliseks, kui mu käsi liiga lähedale satub. Samuti olen kogenud, et tal on üsna kiire ja terav käpalöök. Seetõttu kasutan Luisa ümber toimetamiseks pajakindaid. Luisa on palju rahulikum ja ka mina ei pea nii valvel olema. Aga ka pajakindaga kätt ei lubata väga nina alla pista. Seepärast kasutan käepikendusena liivakasti kühvlit (et esteedid šokki ei saaks, siis olgu täpsustatud, et kühvel on uus ja kasutamata). Kühvliga on hea kausse-taldrikuid lähemale lükata ja pärast jälle tagasi tõmmata. 

Luisa siiski ühestki nina alla lükatud kausist sööma ei nõustunud. Ühel hetkel puistasin ta ette lahtiselt mõned krõbinad. Ja siis saabuski päeva helgeim hetk. Luisa pistis need krõbinad nahka. Panin juurde. Ka need läksid. Kuigi Luisa palju ei söönud, kokku võib-olla kümmekond krõbinat, aga ta siiski sõi. Mina istusin kõrval ja Luisa sõi. Tunnistan ausalt, et pisarad tuli suurest kergendusest silma. Kui krõbinatega ühel pool oli, läksin tõin taldrikuga värske rõõsa koore ja lükkasin selle talle järgmisena nina alla. Luisa mõtles natuke ja siis hakkas väike roosa keeleke ahnelt limpsima. Noh, neid tundeid ei anna kirjeldada :)

Täna ööseks panen vannitoa ukse kinni. Ehk siis Luisal on rahulikum. Ei pea valvel olema iga kord, kui mina magades külge keeran või Karlotte voodi ja krõbinakausi vahet sõelub. Nii mina kui Karlotte hoiame pöialt, et rahus ja vaikuses ehk läheb ka liivakast kasutusse.

Tund aega hiljem: Super uudised veel vastu ööd. Pöidla hoidmisest oli kasu - liivakast on ära proovitud :) Ja just praegu kostub vannitoast krõbinate krõmpsutamist. Luisa vist otsustas, et me siiski sobime talle :)

Luisa

Pidasime Karlottega nõu ja otsustasime oma koju võtta veel ühe elaniku. Karlotte just rõõmust õhku ei hüpanud, aga kategoorilist vastuseisu ka polnud. 

Täna hommikul siis saabuski meile Luisa. Imeilus, aga väga arg kiisu. Esialgne pesa sai tehtud vannituppa. Seal ta saab rahulikult harjuda ja on mingigi võimalus kahte kassi eraldada, kui peaks vajadus tekkima. 

Algus oli paljutõotav. Et kõik veel paremini laabuks, kasutasin Karlotte puhul lihtlabast altkäemaksu tehnikat. Kui Luisa oli vannituppa viidud, siis esimese asjana andsin Karlottele hunniku konservi ette. Ise läksin Luisa elamist mugavamaks sättima. Tavaliselt meil konservikausi äärest enne ei lahkuta, kui kõik konserv on otsas ja kauss ka läikima lakutud. Seekord oli uudishimu nii suur, et Karlotte jooksis pidevalt konservi ja vannitoa vahet. Kui Luisa oli ära paigutatud, siis Karlotte pistis kohe sõbralikult nina juurde ja uudistas kohe hoolega, mis tegelasega tegu on.

Karlotte oli üldse alguses väga sõbralik. Jätsime Luisa vannituppa puhkama ja läksime ise tuppa. Viskasin Karlottele mänguasja, võttis selle hammaste vahele ja jooksis vannituppa. Justkui läks vaatama, kas ka ehk Luisa tahaks mängida. Luisa siiski seekord ei tahtnud.

Aga päeva peale hakkas vist asi Karlottele kahtlane tunduma. Minuga koos ta enam vannituppa tulla ei tahtnud. Üksi aeg-ajalt käis. Heitis ohutus kauguses kõhuli ja urises Luisa peale. Vahele juhtus ka mõni susisemine. Aga Luisa ei teinud selle peale teist nägugi. Kössitas vaikselt nurgas ja lasi monotoonse urina saatel silmagi looja. Karlottel ei olnud nii vist kuigi huvitav uriseda, mõne aja pärast tuli tulema. Et siis hiljem uuesti proovida. Aga tundus, et Luisale sobis see Karlotte urisemine hoopis paremini kui minu kohalolek. Eemalt piiludes ei tundunud ta olema nii krampis ja valvel. Ise käisin talle aeg-ajalt raamatut ette lugemas ja niisama juttu ajamas. Minu kohalolek oli ikka täitsa silmnähtavalt häiriv.

Ja nii see esimene päev siis mööduski. Luisa kössitas boileri all nurgas, meie Karlottega käisime teda seal kordamööda lõbustamas. Luisa ei taht ei süüa, ei juua, ei suhelda. Õhtul viisin talle väikese taldrikuga konservi ja lükkasin ettevaatlikult päris nina alla. Ise tulin tulema, et mitte segada. Pool tundi läks mööda, siis hakkas vannitoast vaikset matsutamist kostuma. Tubli kiisu otsustas natuke siiski süüa. Lootust igal juhul on, et kõik läheb hästi. Lihtsalt aega läheb. Aga aega meil on, kuhu meil kiiret.

Tsirkust ja konservi!

Tuli selline hea idee, et annaks kassile konservi, pole juba tükk aega andnud. Teatavasti on konserv eriline maius, mida saab väga-väga harva. Sest juba vanad kassid esimese vabariigi ajal teadsid, et kui palju konservi süüa, siis ei ulatu jalad varsti põrandani. Kuna aga Karlotte parematel päevadel sõigi liiga palju konservi, siis tal need jalad ongi väheke lühikesevõitu. Ja hoolimata pikast krõbinadieedist, ei kipu jalad kuidagi pikemaks kasvama. Karlotte ise küll arvab, et tal on lihtsalt paks karv, mille seest ei paista jalad hästi välja. Põhiline jalgade pikkus ongi karvade sees peidus.

On nende jalgadega, kuidas siis on. Kas kasvavad karvade sees või suisa sissepoole, aga kuna juba mitu aega pole konservi isegi mitte nuusutada antud, siis ju juba võiks. Karlotte arust oli see väga hea mõte, mida tervitati valjuhäälsete ovatsioonidega. Peagi asendusid ovatsioonid mahlaka matsutamisega. Ja siis juhtus see, milleks ma ei osanud valmistuda.

Olin oodanud, et kui kõht konservi täis, siis tänulik kiisu läheb tudule. Aga tundub, et tänulik kiisu läks üldse minema ja asemele saabus üks märatsev hulluke. Tormas mööda tuba, kisas ja karjus, sõimas ja sajatas. Mul tuli päris hirm peale. Eriti siis, kui mind ähvardati Euroopa Kassiõiguste Kohtuga, kui ma kohe konservi juurde ei anna. Kuna mul nende lühikeste jalgade pärast ikka suur mure on, siis ma ei tahtnud kuidagi anda.

Üritasin väita, et konserv sai otsa. See oli muidugi alatu vale ja jäin ka kohe haledalt vahele, sest Karlotte ise oma silmaga nägi, et ma talle ainult pool pakki konservi andsin. Ja terve see aeg, mis ta mõnuga matsutas, pidas ta mind silmanurgast silmas, et ega ma teist poolt pakki ise nahka ei pane.

Üritasin kassi sülle võtta ja ilusti rääkida. Noh pikkadest jalgadest ja tervislikust toitumisest ja ... Kõik mu jutt oli mõeldud kurtidele kõrvadele. Kass ainult küünitas meeleheitlikult külmkapi poole.

Viimases hädas viskasin Karlottele palli, et ehk saab kuidagi tähelepanu külmkapilt mujale. Esialgu tundus, et õnnestuski. Kuid pärast mõningast veeretamist tuli Karlotte uurima, et kas nüüd juba saab konservi. Kui ikka veel ei saanud, läks mängis veel natuke. Kui siis ikka veel ei saanud, siis sõimas vahepeal ja läks veeretas jälle veidike palli. Lõpuks väsis vaene loom. No kaua sa jõuad siin tsirkust teha, julm inimene ei anna mitte üks konservikübe.

Pisut prooviti siis olen-jube-solvunud-taktikat. Õnneks tuli lõpuks uni peale ja pärast ilusaid unenägusid oli konserv meelest läinud.