Luisa

Pidasime Karlottega nõu ja otsustasime oma koju võtta veel ühe elaniku. Karlotte just rõõmust õhku ei hüpanud, aga kategoorilist vastuseisu ka polnud. 

Täna hommikul siis saabuski meile Luisa. Imeilus, aga väga arg kiisu. Esialgne pesa sai tehtud vannituppa. Seal ta saab rahulikult harjuda ja on mingigi võimalus kahte kassi eraldada, kui peaks vajadus tekkima. 

Algus oli paljutõotav. Et kõik veel paremini laabuks, kasutasin Karlotte puhul lihtlabast altkäemaksu tehnikat. Kui Luisa oli vannituppa viidud, siis esimese asjana andsin Karlottele hunniku konservi ette. Ise läksin Luisa elamist mugavamaks sättima. Tavaliselt meil konservikausi äärest enne ei lahkuta, kui kõik konserv on otsas ja kauss ka läikima lakutud. Seekord oli uudishimu nii suur, et Karlotte jooksis pidevalt konservi ja vannitoa vahet. Kui Luisa oli ära paigutatud, siis Karlotte pistis kohe sõbralikult nina juurde ja uudistas kohe hoolega, mis tegelasega tegu on.

Karlotte oli üldse alguses väga sõbralik. Jätsime Luisa vannituppa puhkama ja läksime ise tuppa. Viskasin Karlottele mänguasja, võttis selle hammaste vahele ja jooksis vannituppa. Justkui läks vaatama, kas ka ehk Luisa tahaks mängida. Luisa siiski seekord ei tahtnud.

Aga päeva peale hakkas vist asi Karlottele kahtlane tunduma. Minuga koos ta enam vannituppa tulla ei tahtnud. Üksi aeg-ajalt käis. Heitis ohutus kauguses kõhuli ja urises Luisa peale. Vahele juhtus ka mõni susisemine. Aga Luisa ei teinud selle peale teist nägugi. Kössitas vaikselt nurgas ja lasi monotoonse urina saatel silmagi looja. Karlottel ei olnud nii vist kuigi huvitav uriseda, mõne aja pärast tuli tulema. Et siis hiljem uuesti proovida. Aga tundus, et Luisale sobis see Karlotte urisemine hoopis paremini kui minu kohalolek. Eemalt piiludes ei tundunud ta olema nii krampis ja valvel. Ise käisin talle aeg-ajalt raamatut ette lugemas ja niisama juttu ajamas. Minu kohalolek oli ikka täitsa silmnähtavalt häiriv.

Ja nii see esimene päev siis mööduski. Luisa kössitas boileri all nurgas, meie Karlottega käisime teda seal kordamööda lõbustamas. Luisa ei taht ei süüa, ei juua, ei suhelda. Õhtul viisin talle väikese taldrikuga konservi ja lükkasin ettevaatlikult päris nina alla. Ise tulin tulema, et mitte segada. Pool tundi läks mööda, siis hakkas vannitoast vaikset matsutamist kostuma. Tubli kiisu otsustas natuke siiski süüa. Lootust igal juhul on, et kõik läheb hästi. Lihtsalt aega läheb. Aga aega meil on, kuhu meil kiiret.