Sõjakad kiisud

Olen Luisat vist millegagi pahandanud. Juba mitu päeva on ta mu peale täitsa kuri kohe. Ja kardab mind ka millegipärast rohkem. Pai enam väga teha ei lubata. No natuke saab, aga jube palju peab selleks vaeva nägema, et üldse paiulatusse pääseda. Ja siis peab väga ettevaatlik olema, sest võib terava käpahoobi osaliseks saada. Vot ei teagi, mis tal siis nüüd hakkas. Käpahoopidega mind vahepeal ikka pikka aega ei kostitatud. Aga Luisal on huvitav löömistehnika. Tema ei tõmba kätt triibuliseks, nagu tavaliselt kassid teevad, või no nagu Karlotte näiteks tõmbab. Ei, Luisa on hoopis augustaja tüüpi kass. Iga käpahoobiga tekib kahejalgse kätte üks suur ja sügav auguke, kust väljub täpselt üks veretilk. Viimaste päevadega on mul käsi üsna auklikuks muutunud.

Karlotte on vastupidiselt pisut rõõmsameelsemaks muutunud. Enne Luisa praegust depressioonihoogu oli Karlotte endassetõmbunud ja pahur. Minu lähenemiskatseid taluti mossis näoga ja esimesel võimalusel lahkuti väärikalt. Ka käpaga vehkimist tuli ette. Karlotte kohe lööma ei hakka, enne vehib tükk aega ja kui sellest aru ei saa, alles siis paneb mataka kirja. Üldjuhul ilma küünteta. Aga kui väga provotseerida, siis ka küüntega. Ja ei augusta, vaid triibutab. 

Aga nüüd viimased paar päeva on Karlotte täitsa sõbralik. Nii minu kui ka Luisa vastu. Soostub lausa mängima Luisaga. Ehkki mulle tundub kõrvalt vaadates see mängimine ikka suhteliselt vägivaldne. Samas kassid ise tunduvad rahul olema. Ja pärast põhjalikku tapmist ja tagaajamist on isegi juhtunud, et pannakse ninad kokku ja kurrutakse-nurrutakse teiseteisele. Et siis hetke pärast jälle käpad püsti võitlusesse tormata. Müstilised olendid, võimatu on neid mõista.

Mürakaru

Luisaga tuttavaks saades tekkis arvamus, et tegemist on kõige rahulikuma, vaiksema, tasasema, tagasihoidlikuma ja vähenõudlikuma kiisuga maailmas. Ka esimesed nädalad kodus ei näidanud mingeid märke, et minu arvamus kuidagi vale oleks. 

Nüüd on Luisa meil elanud juba pisut üle kuu ja tegemist oleks justkui täiesti teise kassiga. Luisa on absoluutselt väsimatu mürgeldaja. Ta mängib hommikust õhtuni ja vahel ka öösel. Kui ära väsib, siis tukub natuke ja kukub siis uuesti möllama. Kõigepealt käib ta uurimas, kas õnnestub ka Karlottet kaasa haarata. Kui Karlotte vedu võtab, siis tuuseldavad kaks kassi mööda korterit ringi nii, et põrand tümpsub ja seinad värisevad. Luuramine ja tagaajamine on peamised lemmikmängud. Vahel sekka ka kerge poksimine. Ja kõike seda saadab pidev kurrumine, nurrumine, näugatused. 

Karlotte alati ei viitsi. Aga Luisa jaoks ei ole see mingi probleem. Põrandalt leiab alati mõne hiire või palli, millega lõbusalt aega veeta. Ja Luisa on vist kuskil õppimas käinud ja omandanud mängimises magistrikraadi. See on täiesti uskumatu, mida kõike ta ei tee. Hiirega möllates võetakse kõiki võimalikke ja võimatuid asendeid. Esikäpad õhus, tagakäpad õhus, selili, külili, pea peal, saba peal, kukerpallid, saltod. Mida iganes soovite, kõike saab. Ka on võimalik ennast kolm tiiru ümber kratsimisposti keerata ja selles asendis hiirt loopida. Isegi Karlotte vaatab vahel silmad peas kui tõllarattad, mis tsirkusetrikke see Luisa teeb.