Luisaga tuttavaks saades tekkis arvamus, et tegemist on kõige rahulikuma, vaiksema, tasasema, tagasihoidlikuma ja vähenõudlikuma kiisuga maailmas. Ka esimesed nädalad kodus ei näidanud mingeid märke, et minu arvamus kuidagi vale oleks.
Nüüd on Luisa meil elanud juba pisut üle kuu ja tegemist oleks justkui täiesti teise kassiga. Luisa on absoluutselt väsimatu mürgeldaja. Ta mängib hommikust õhtuni ja vahel ka öösel. Kui ära väsib, siis tukub natuke ja kukub siis uuesti möllama. Kõigepealt käib ta uurimas, kas õnnestub ka Karlottet kaasa haarata. Kui Karlotte vedu võtab, siis tuuseldavad kaks kassi mööda korterit ringi nii, et põrand tümpsub ja seinad värisevad. Luuramine ja tagaajamine on peamised lemmikmängud. Vahel sekka ka kerge poksimine. Ja kõike seda saadab pidev kurrumine, nurrumine, näugatused.
Karlotte alati ei viitsi. Aga Luisa jaoks ei ole see mingi probleem. Põrandalt leiab alati mõne hiire või palli, millega lõbusalt aega veeta. Ja Luisa on vist kuskil õppimas käinud ja omandanud mängimises magistrikraadi. See on täiesti uskumatu, mida kõike ta ei tee. Hiirega möllates võetakse kõiki võimalikke ja võimatuid asendeid. Esikäpad õhus, tagakäpad õhus, selili, külili, pea peal, saba peal, kukerpallid, saltod. Mida iganes soovite, kõike saab. Ka on võimalik ennast kolm tiiru ümber kratsimisposti keerata ja selles asendis hiirt loopida. Isegi Karlotte vaatab vahel silmad peas kui tõllarattad, mis tsirkusetrikke see Luisa teeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar