Tuli selline hea idee, et annaks kassile konservi, pole juba tükk aega andnud. Teatavasti on konserv eriline maius, mida saab väga-väga harva. Sest juba vanad kassid esimese vabariigi ajal teadsid, et kui palju konservi süüa, siis ei ulatu jalad varsti põrandani. Kuna aga Karlotte parematel päevadel sõigi liiga palju konservi, siis tal need jalad ongi väheke lühikesevõitu. Ja hoolimata pikast krõbinadieedist, ei kipu jalad kuidagi pikemaks kasvama. Karlotte ise küll arvab, et tal on lihtsalt paks karv, mille seest ei paista jalad hästi välja. Põhiline jalgade pikkus ongi karvade sees peidus.
On nende jalgadega, kuidas siis on. Kas kasvavad karvade sees või suisa sissepoole, aga kuna juba mitu aega pole konservi isegi mitte nuusutada antud, siis ju juba võiks. Karlotte arust oli see väga hea mõte, mida tervitati valjuhäälsete ovatsioonidega. Peagi asendusid ovatsioonid mahlaka matsutamisega. Ja siis juhtus see, milleks ma ei osanud valmistuda.
Olin oodanud, et kui kõht konservi täis, siis tänulik kiisu läheb tudule. Aga tundub, et tänulik kiisu läks üldse minema ja asemele saabus üks märatsev hulluke. Tormas mööda tuba, kisas ja karjus, sõimas ja sajatas. Mul tuli päris hirm peale. Eriti siis, kui mind ähvardati Euroopa Kassiõiguste Kohtuga, kui ma kohe konservi juurde ei anna. Kuna mul nende lühikeste jalgade pärast ikka suur mure on, siis ma ei tahtnud kuidagi anda.
Üritasin väita, et konserv sai otsa. See oli muidugi alatu vale ja jäin ka kohe haledalt vahele, sest Karlotte ise oma silmaga nägi, et ma talle ainult pool pakki konservi andsin. Ja terve see aeg, mis ta mõnuga matsutas, pidas ta mind silmanurgast silmas, et ega ma teist poolt pakki ise nahka ei pane.
Üritasin kassi sülle võtta ja ilusti rääkida. Noh pikkadest jalgadest ja tervislikust toitumisest ja ... Kõik mu jutt oli mõeldud kurtidele kõrvadele. Kass ainult küünitas meeleheitlikult külmkapi poole.
Viimases hädas viskasin Karlottele palli, et ehk saab kuidagi tähelepanu külmkapilt mujale. Esialgu tundus, et õnnestuski. Kuid pärast mõningast veeretamist tuli Karlotte uurima, et kas nüüd juba saab konservi. Kui ikka veel ei saanud, läks mängis veel natuke. Kui siis ikka veel ei saanud, siis sõimas vahepeal ja läks veeretas jälle veidike palli. Lõpuks väsis vaene loom. No kaua sa jõuad siin tsirkust teha, julm inimene ei anna mitte üks konservikübe.
Pisut prooviti siis olen-jube-solvunud-taktikat. Õnneks tuli lõpuks uni peale ja pärast ilusaid unenägusid oli konserv meelest läinud.
