Oi, kuidas aeg lendab!

Üllatusega avastasin, et pole nii mitu aastat siia midagi kirjutanud. Poleks uskunudki, alles see ju oli, kui Põnn mul siin ringi hullas ja suuri kasse kiusas. Põnn on nüüd õnnelikult juba ammu oma uues kodus, seal on kõik kahejalgsed ja neljajalgsed ümber käpa keeratud. Elab õnnelikku elu ja kui külla lähen, teeb näo, et ma olen täiesti tähtsusetu tegelane.

Karlotte on ennast paksuks söönud, vahel norib igavusest Luisaga tüli, aga muidu koosneb ta elu söömisest, magamisest ja mulle kaebuste esitamisest.

Luisast on saanud täielik paisõltlane. Tema arust minu peamine ülesanne ongi kassile pai teha. Loomulikult ka kell kolm öösel.

Mõni kuu tagasi lisandus meie perre ka kaks punast paarikuust kassipoissi - Bosse ja Messi. Nemad elavad minu vanemate juures ja mõtlevad seal kõikvõimalikke pättusi välja. Luisa ja Karlottega pole nad veel kohtunud, kuid augustis on plaan nad nädalakeseks kokku viia. Saab põnev olema.

Kõrvapesu

Põnn tatsas öösel mööda voodit ringi ja ette jäi üks padja peal vedelev kahejalgse pea. Pea küljes kõrv. Põnn pistis nina kõrva ja otsustas, et see vajab hädasti ühte korralikku pesu. Pärast põhjalikku puhastamist (ma nimetaks seda kohe sügavpuhastuseks) astus põnn oma karvase käpaga otse keset läikivaks poleeritud kõrva. Kuivatas vist?

Rasked ööd

On üsna loomulik, et kui titt on majas, siis öösiti magada ei saa. Nii ka meil. Öö on täis aktiivset tegevust ja magamine on üldse nõrkadele.

Kui magamamineku aeg käes, siis on põnni meelest kõige õigem aeg voodiralliks. Tuleb joosta voodis edasi-tagasi ja teki alla koopaid ehitada. Varba ampsamise rõõmusid ta veel avastanud ei ole. Õnneks on põnn alles piisavalt pisikene ja väsib ruttu. Siis tuleb minna tuttu. Aga see ei olegi nii lihtne. 

Tudule minemiseks tuleb pugeda kaissu. Aga kaisus õige asendi leidmine võtab aega. Tuleb proovida kümneid erinevaid positsioone, mis tähendab, et kahejalgse nägu tuleb vurrudega kõditada ka vähemalt 10 korda. Muidu ei tule õige uni. Kogu tegevust saadab kõrvulukustav nurrumine. Kui lõpuks sobiv asend olemas, siis tuleb nurrumootorile veel veidi volüümi juurde keerata ja oodata und. Kui uni kohale jõuab, siis lülitub nurrumootor ise automaatselt välja. 

Aga koht on ju uus ja hääled on võõrad. Iga natukese aja tagant ärkab põnn üles, kuulab hääli ja kahejalgse hingamist, lülitab mootori jälle täistuuridel tööle, kuni järgmise une tulekuni. Ja järgmise uue hääleni. Vahepeal läheb uni kauemaks ära. Kuna kaisust ära minna ei raatsi, siis tuleb seal endale tegevust leida. Näiteks võib oma pisikese nina kahejalgse suure nina sisse pista ja kahejalgsele ninna sooja õhku puhiseda. Või lihtsalt vurrudega nägu kõditada. Või käppade ja nõelteravate küüntega kätt sõtkuda. Või kareda keelega üle põse tõmmata. Küll pärast väikest meelelahutust tuleb uni jälle. Lisaboonusena õnnestub vahel kahejalgselt mõni paigi saada. 

Kui põnnil endal fantaasia otsa saab ja enam ühtki head mõtet ei tule, kuidas kahejalgset öösel üleval hoida, siis tulevad appi suured kassid. Nemad on omavahel paika pannud graafiku. Ja selle graafiku järgi käiakse kordamööda voodi otsas pea juures istumas ja urisemas. Pikalt ja põhjalikult. Põnnil lõbus ja kahejalgsel uni läinud.

Sellised olid kaks esimest ööd. Kolmanda öö sündmusi teavad vaid kassid. Võib olla tehti kõik koos voodirallit, võib olla topiti kahejalgsele sabasid ninna. Kahejalgne oli eelmistest öödest omadega nii läbi, et magas nagu laip.

Külaline

Eile saabus meile külaline. Ajutiselt. Kuni leiab üles oma kodu. Kas vana või uue. Tegemist on umbes 4-kuuse põnniga. Nime tal pole. Kuna ta nõuab väga häälekalt sülle, siis kutsun teda aeg-ajalt Mari-Kisakõriks. Luisa ja Karlotte arvavad, et ta nimi on Šššššššššš. Nad ei ole külalisest erilises vaimustuses.  

Esimesel kohtumisel olid mõlemad suured kassid punkarisoenguga. Ja nüüd on mõlemad marusolvunud. Karlotte puhul ma sellega arvestasin, et paar päeva ta ignoreerib kõike ja kõiki. Aga Luisa reaktsioon on mulle üllatuseks. Ma arvasin, et talle meeldiks üks väike vahva mängukaaslane. Sest Karlotte ei viitsi eriti möllata ja Luisa käib mulle kaebamas seda, et on paks ja laisk ja üldse ei viitsi mängida ja ajagu ma sellele karvikule jalad alla. Noh ja kui siis noor ja energiline tegelane kohale tuuakse, siis ei sobi. Luisa on kohe kuri selle pisikese tegelase peale. Uriseb. Ma isegi ei teadnud, et ta uriseda oskab. Luisa näol on ju ometi tegemist kõikide kasside suure sõbraga. Karlotte peale ei urisenud ta kordagi, isegi susisemisega oli tagasihoidlik. Pigem kurrus ja üritas iga hinna eest Karlottega sõbraks saada. Ja nüüd siis pisikese väänikuga õelutseb. Õnneks siin vägivaldne keegi endiselt ei ole. Pole me külalisega kumbki veel tappa saanud ei Luisa ega ka Karlotte käest. 

Ja elame siis nüüd nii, et üks suur kass on ühe aknalaua peal ja põrnitseb õue, teine suur kass on teise akna laua peal ja põrnitseb õue. Kui toas liiguvad ja väike jalgu jääb, siis urisevad-susisevad ta peale. Väikest kassi see eriti ei sega, ta elab suurema osa ajast minu süles, kui kodus olen. On täielik inimese fänn ja suurtest kassidest tal suhteliselt ükskõik.

Öö

On öö. Kahejalgne magab. Karlotte hüppab voodisse. Luisa hiilib voodisse. Kahejalgne liigutab väikest varvast. Mille peale hüppab Luisa umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale hüppab Karlotte umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale kahejalgne ammu enam ei maga.

Möödub pisut aega. Kahejalgne magab. Karlotte hüppab tagasi voodisse. Luisa hiilib tagasi voodisse. Kahejalgne liigutab teise jala väikest varvast. Mille peale hüppab Luisa umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale hüppab Karlotte umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale kahejalgne ammu enam ei maga.

Möödub pisut aega ...

Sõjakad kiisud

Olen Luisat vist millegagi pahandanud. Juba mitu päeva on ta mu peale täitsa kuri kohe. Ja kardab mind ka millegipärast rohkem. Pai enam väga teha ei lubata. No natuke saab, aga jube palju peab selleks vaeva nägema, et üldse paiulatusse pääseda. Ja siis peab väga ettevaatlik olema, sest võib terava käpahoobi osaliseks saada. Vot ei teagi, mis tal siis nüüd hakkas. Käpahoopidega mind vahepeal ikka pikka aega ei kostitatud. Aga Luisal on huvitav löömistehnika. Tema ei tõmba kätt triibuliseks, nagu tavaliselt kassid teevad, või no nagu Karlotte näiteks tõmbab. Ei, Luisa on hoopis augustaja tüüpi kass. Iga käpahoobiga tekib kahejalgse kätte üks suur ja sügav auguke, kust väljub täpselt üks veretilk. Viimaste päevadega on mul käsi üsna auklikuks muutunud.

Karlotte on vastupidiselt pisut rõõmsameelsemaks muutunud. Enne Luisa praegust depressioonihoogu oli Karlotte endassetõmbunud ja pahur. Minu lähenemiskatseid taluti mossis näoga ja esimesel võimalusel lahkuti väärikalt. Ka käpaga vehkimist tuli ette. Karlotte kohe lööma ei hakka, enne vehib tükk aega ja kui sellest aru ei saa, alles siis paneb mataka kirja. Üldjuhul ilma küünteta. Aga kui väga provotseerida, siis ka küüntega. Ja ei augusta, vaid triibutab. 

Aga nüüd viimased paar päeva on Karlotte täitsa sõbralik. Nii minu kui ka Luisa vastu. Soostub lausa mängima Luisaga. Ehkki mulle tundub kõrvalt vaadates see mängimine ikka suhteliselt vägivaldne. Samas kassid ise tunduvad rahul olema. Ja pärast põhjalikku tapmist ja tagaajamist on isegi juhtunud, et pannakse ninad kokku ja kurrutakse-nurrutakse teiseteisele. Et siis hetke pärast jälle käpad püsti võitlusesse tormata. Müstilised olendid, võimatu on neid mõista.

Mürakaru

Luisaga tuttavaks saades tekkis arvamus, et tegemist on kõige rahulikuma, vaiksema, tasasema, tagasihoidlikuma ja vähenõudlikuma kiisuga maailmas. Ka esimesed nädalad kodus ei näidanud mingeid märke, et minu arvamus kuidagi vale oleks. 

Nüüd on Luisa meil elanud juba pisut üle kuu ja tegemist oleks justkui täiesti teise kassiga. Luisa on absoluutselt väsimatu mürgeldaja. Ta mängib hommikust õhtuni ja vahel ka öösel. Kui ära väsib, siis tukub natuke ja kukub siis uuesti möllama. Kõigepealt käib ta uurimas, kas õnnestub ka Karlottet kaasa haarata. Kui Karlotte vedu võtab, siis tuuseldavad kaks kassi mööda korterit ringi nii, et põrand tümpsub ja seinad värisevad. Luuramine ja tagaajamine on peamised lemmikmängud. Vahel sekka ka kerge poksimine. Ja kõike seda saadab pidev kurrumine, nurrumine, näugatused. 

Karlotte alati ei viitsi. Aga Luisa jaoks ei ole see mingi probleem. Põrandalt leiab alati mõne hiire või palli, millega lõbusalt aega veeta. Ja Luisa on vist kuskil õppimas käinud ja omandanud mängimises magistrikraadi. See on täiesti uskumatu, mida kõike ta ei tee. Hiirega möllates võetakse kõiki võimalikke ja võimatuid asendeid. Esikäpad õhus, tagakäpad õhus, selili, külili, pea peal, saba peal, kukerpallid, saltod. Mida iganes soovite, kõike saab. Ka on võimalik ennast kolm tiiru ümber kratsimisposti keerata ja selles asendis hiirt loopida. Isegi Karlotte vaatab vahel silmad peas kui tõllarattad, mis tsirkusetrikke see Luisa teeb.