Külaline

Eile saabus meile külaline. Ajutiselt. Kuni leiab üles oma kodu. Kas vana või uue. Tegemist on umbes 4-kuuse põnniga. Nime tal pole. Kuna ta nõuab väga häälekalt sülle, siis kutsun teda aeg-ajalt Mari-Kisakõriks. Luisa ja Karlotte arvavad, et ta nimi on Šššššššššš. Nad ei ole külalisest erilises vaimustuses.  

Esimesel kohtumisel olid mõlemad suured kassid punkarisoenguga. Ja nüüd on mõlemad marusolvunud. Karlotte puhul ma sellega arvestasin, et paar päeva ta ignoreerib kõike ja kõiki. Aga Luisa reaktsioon on mulle üllatuseks. Ma arvasin, et talle meeldiks üks väike vahva mängukaaslane. Sest Karlotte ei viitsi eriti möllata ja Luisa käib mulle kaebamas seda, et on paks ja laisk ja üldse ei viitsi mängida ja ajagu ma sellele karvikule jalad alla. Noh ja kui siis noor ja energiline tegelane kohale tuuakse, siis ei sobi. Luisa on kohe kuri selle pisikese tegelase peale. Uriseb. Ma isegi ei teadnud, et ta uriseda oskab. Luisa näol on ju ometi tegemist kõikide kasside suure sõbraga. Karlotte peale ei urisenud ta kordagi, isegi susisemisega oli tagasihoidlik. Pigem kurrus ja üritas iga hinna eest Karlottega sõbraks saada. Ja nüüd siis pisikese väänikuga õelutseb. Õnneks siin vägivaldne keegi endiselt ei ole. Pole me külalisega kumbki veel tappa saanud ei Luisa ega ka Karlotte käest. 

Ja elame siis nüüd nii, et üks suur kass on ühe aknalaua peal ja põrnitseb õue, teine suur kass on teise akna laua peal ja põrnitseb õue. Kui toas liiguvad ja väike jalgu jääb, siis urisevad-susisevad ta peale. Väikest kassi see eriti ei sega, ta elab suurema osa ajast minu süles, kui kodus olen. On täielik inimese fänn ja suurtest kassidest tal suhteliselt ükskõik.