Boilerialusest paikiisuks

Luisa on meil elanud nüüd juba pisut üle kolme nädala ja arengud on siin olnud ikka täiesti pöörased. Kohe nii pöörased, et ainult vaata ja imesta.

Pärast esimest nädalat kolis Luisa vannitoast välja. Üks öö enne käis salaja tuba üle vaatamas. Uuris kõik seinaääred ja nurgad läbi. Ju siis sobis. Järgmisel õhtul astus vannitoast välja sellise näoga, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. 

Mõni õhtu hiljem hakkas mängima. Tuuseldas kõik mänguhiired ükshaaval läbi. Kuni leidis ühe, mis piiksub liigutamise peale. See meeldis kõige rohkem ja seda ta siis kääksutas ikka tükk aega. Meil Karlottega olid närvid juba päris läbi, aga kumbki meist keelama ka ei raatsinud minna. Praeguseks on too kääksuv hiir peitnud ennast sahtlisse, kuna Luisa arust oli kõige sobivam aeg selle hiirega tegelemiseks kell 4 öösel. Minul oli veidi teistsugune arvamus. Õnneks sobivad Luisale sama hästi ka hääletud mänguasjad. 

Pärast teist nädalat hakkas Luisa mulle õhtuti vastu tulema. Mitte päris nii nagu Karlotte, et nina vastu ust ja nii kui kahejalgne ukse lahti teeb, siis vaja sülle pressida. Luisa alustas ikka tagasihoidlikumalt ja esialgu kaugemalt. Aga iga õhtuga tuli üha lähemale. Sülle endiselt ei pressi, aga täitsa ukse juures juba ja tervitab mind päris valjuhäälselt.

Pärast kolmandat nädalat saab Luisale pai teha. Üle-eile oli esimene kord. Matsutasid Karlottega koos nisuorast nagu kaks väikest lehmakest. Ja samal ajal sain Luisat pea pealt ja kõrvade juurest sügada. Kohe pikalt ja põhjalikult. Luisa ise samal ajal matsutas rohtu süüa ja nurrus nii, et seinad värisesid. Karlottel sai enne isu täis ja nii kui ta ära läks, sain Luisalt käpaga. No igaks juhuks peab ikka käpaga äigama ka, muidu hakkab kahejalgne veel endast liiga palju arvama. Aga küüntega ta vist enam ei löö. Tal lihtsalt küüned nii pikad, et on tunda, kui käpaga matsu saan. 

Aga nüüd saabki Luisale päris tihti pai teha. Kui õnnestub talle lähedale pääseda, ta ikka kipub eest ära jooksma. Kaval tuleb olla. Üks võimalus on hiilida magavale Luisale ligi ja siis paitada. Unesegasena tal ei tule alati meeldegi, et peaks kartma. Veel üks kaval nipp on, et tuleb Karlotte lähedale põrandale istuda ja Karlottele pai teha. Siis lükkab Luisa kohe nurrumootori täistuuridel tööle ja hakkab ümber meie tiirutama. Iga tiiruga tuleb natuke lähemale, üsna kiiresti tiirutab paiulatusse. Ma arvan, et Luisast saab üsna varsti sülekass, kes nõuab sisse kõik siiani saamata jäänud paid ja hellitused. Ta peab ainult oma hirmust üle saama. Aga ta on väike vapper kassike, kes nii tublilt oma hirmuga võitleb. Arvan, et see on ainult aja küsimus.