Kolmas päev

Tänased edusammud:

• Söömine. Kuigi Luisa päeval ei söönud vist mitte üks suutäis, õnnestus mul talle õhtul sisse meelitada 9 krõbinakest. Kümnendat enam ei nõustunud sööma. Õige kah. Ei ole midagi, et üks kahejalgne muudkui kamandab. Tuleb paika panna, muidu pärast arvabki, et tal mingi sõnaõigus on.

• Joomine. Pärast krõbinaid lükkasin nina alla kohvikoore. Täna enam ei mõelnud, vaid hakkas kohe hea isuga lürpima. Esimene alustassitäis sai otsa, valasin juurde. Teine sai ka otsa, valasin juurde. Pärast kolmandat ei julgenud juurde valada. Las peab natuke vahet. Ööseks panen talle veel natuke. Vett ta minu arust ei joo. Võib olla kauss ei sobi. Kui ma hästi meenutan, siis Karlotte kippus sedasama kaussi kummuli keerama. Ju siis pole kassile sobilik. Panen teise kausi, võib olla siis hakkab vesi ka maitsema. 

• Liivakast. Kord ööpäevas on juba ju isegi mingi regulaarsus. 

• Huvi ümbritseva vastu. Olen vahepeal ust vannitoa ust koomal hoidnud, kuna tundub, et siis ta julgeb rohkem süüa ja toimetada seal. Kolm korda olen avastanud ta keset vannituba, kui ootamatult ukse avasin. Viimane kord ta isegi ei põgenenudki mind nähes kohe boileri alla, taganes vaid mõne sammu ja jäi siis pahaselt põrnitsema: "Mida sa JÄLLE tahad?". 

• Täna ei ole mu peale peaaegu üldse susisetud. Ainult mõni üksik kord ja siis olen ma ka ise liiga hoogsalt vannituppa sisenenud. Ja kui liivakasti koristama läksin, oli ka terve vannituba sisisemist täis. Aga ma arvan, et see ei olnud minu pärast. Arvatavasti kilekott ja liivakastikühvel nägid lihtsalt nii hirmutavad välja. 

• Karlotte pesa on omaks võetud. Seal on vist päris mõnus magada.

Pisut muret valmistavad asjaolud:

• Liivakast. Ehkki on tore, et kord päevas liivakasti kasutatakse, on seal siiani ainult pissil käidud. Karlotte kasti järgi tean üsna kindlalt, et kassid kasutavad liivakasti ka teisel otstarbel. Ma usun, et ka Luisa pole siinkohal mingi erand. Hakkan pisut murelikuks muutuma.

• Karlotte on kaotanud absoluutselt igasuguse huvi vannitoa vastu. Sain ise ka kogemata lollusega hakkama. Kui koju tulin, võtsin Karlotte sülle nagu tavaliselt. Esimesed tervitused vahetatud, kiirustasin vannituppa Luisale ka tere ütlema ja "unustasin" mõtlematusest Karlotte sülle. Seisime Luisale üsna lähedal. Karlotte vaatas natuke aega ja lasi siis jubeda susinaga sülest ja vannitoast jalga. Mõne aja pärast hakkas vist endal ka piinlik, et niimoodi enesevalitsuse kaotas. Läks iseseisvalt vannituppa uurima. Vaatas, et ahah, ikka see karvane kivikuju kükitab seal nurgas. Ja tuli tulema. Isegi uriseda ei viitsinud. Rohkem pole ta täna isegi mitte vaadanud sinnapoole. Samas on ta ka kogu õhtu ainult maganud. Mis on ka pisut imelik. No eks näis. Võibolla on ta lihtsalt viimaste päevade emotsioonidest väsinud.