Tsirkust ja konservi!

Tuli selline hea idee, et annaks kassile konservi, pole juba tükk aega andnud. Teatavasti on konserv eriline maius, mida saab väga-väga harva. Sest juba vanad kassid esimese vabariigi ajal teadsid, et kui palju konservi süüa, siis ei ulatu jalad varsti põrandani. Kuna aga Karlotte parematel päevadel sõigi liiga palju konservi, siis tal need jalad ongi väheke lühikesevõitu. Ja hoolimata pikast krõbinadieedist, ei kipu jalad kuidagi pikemaks kasvama. Karlotte ise küll arvab, et tal on lihtsalt paks karv, mille seest ei paista jalad hästi välja. Põhiline jalgade pikkus ongi karvade sees peidus.

On nende jalgadega, kuidas siis on. Kas kasvavad karvade sees või suisa sissepoole, aga kuna juba mitu aega pole konservi isegi mitte nuusutada antud, siis ju juba võiks. Karlotte arust oli see väga hea mõte, mida tervitati valjuhäälsete ovatsioonidega. Peagi asendusid ovatsioonid mahlaka matsutamisega. Ja siis juhtus see, milleks ma ei osanud valmistuda.

Olin oodanud, et kui kõht konservi täis, siis tänulik kiisu läheb tudule. Aga tundub, et tänulik kiisu läks üldse minema ja asemele saabus üks märatsev hulluke. Tormas mööda tuba, kisas ja karjus, sõimas ja sajatas. Mul tuli päris hirm peale. Eriti siis, kui mind ähvardati Euroopa Kassiõiguste Kohtuga, kui ma kohe konservi juurde ei anna. Kuna mul nende lühikeste jalgade pärast ikka suur mure on, siis ma ei tahtnud kuidagi anda.

Üritasin väita, et konserv sai otsa. See oli muidugi alatu vale ja jäin ka kohe haledalt vahele, sest Karlotte ise oma silmaga nägi, et ma talle ainult pool pakki konservi andsin. Ja terve see aeg, mis ta mõnuga matsutas, pidas ta mind silmanurgast silmas, et ega ma teist poolt pakki ise nahka ei pane.

Üritasin kassi sülle võtta ja ilusti rääkida. Noh pikkadest jalgadest ja tervislikust toitumisest ja ... Kõik mu jutt oli mõeldud kurtidele kõrvadele. Kass ainult küünitas meeleheitlikult külmkapi poole.

Viimases hädas viskasin Karlottele palli, et ehk saab kuidagi tähelepanu külmkapilt mujale. Esialgu tundus, et õnnestuski. Kuid pärast mõningast veeretamist tuli Karlotte uurima, et kas nüüd juba saab konservi. Kui ikka veel ei saanud, läks mängis veel natuke. Kui siis ikka veel ei saanud, siis sõimas vahepeal ja läks veeretas jälle veidike palli. Lõpuks väsis vaene loom. No kaua sa jõuad siin tsirkust teha, julm inimene ei anna mitte üks konservikübe.

Pisut prooviti siis olen-jube-solvunud-taktikat. Õnneks tuli lõpuks uni peale ja pärast ilusaid unenägusid oli konserv meelest läinud.

Tigeloom

Kass on nüüd tükk aega mõelnud ja vist aru saanud, et mina olengi see tõbras, kes ta arsti juurde noa alla viis. Ja hilisem torbikuga ja kostüümiga kiusamine pole ka vist asja paremaks teinud. Igal juhul on loom viimastel päevadel olnud tige kui kurat.

Pai teha ei tohi. Üldiselt ei lasta eriti tihti lähedalegi minna, jookseb eest ära. Kui õnnestub ligi hiilida ja katsuda, siis kõigepealt vehitakse käpaga. Kui loll inime aru ei saa (no ja ei saa ju), siis lüüakse hambad sisse. Kohe vihaga. Oleks küüned, tõmbaks kohe päris lõhki ka. Aga hoole ja armastusega teritatud küüned lõigati arsti juures nii nüdiks, et pole neist kasu midagi enam.

Minu juures voodis magas kass viimati siis, kui ööseks kostüüm selga sai pandud talle. A mul on kahtlane tunne, et voodis ta ööbis ainult seetõttu, et selle kaltsuga ta voodi peale sai, aga maha enam minna ei julgenud. Muidugi ega ma väga ei kurda, et ruumi on mul nüüd piisavalt ja keegi ei trügi ega nügi ega kogu tekki enda alla ei mata. Aga ... aga ... noh, kahju on ju ka ikka, et kiisu ei salligi mind enam kohe üldse.

Aeg ajalt käib ta karjumas mu peale. Istub keset põrandat maha, endal mossis nägu peas. Vahib mulle otsa ja kukub kisama. Vahel kisab ka kuskil kapi ees. Siis vist karjub kapi peale. Näha ju on, et kapiotsas justkui midagi oleks. Siuke paras ruum, kus roomama mahuks. A see kapp, va vaenlane, ei aita kuidagi kaasa, et sinna otsa hüpata saaks.

Huvitav, kaua see vaen siin kestab. Tahaks oma kaisukiisut ikka tagasi juba.

Meditsiiniuudised

Kiisu käis reedel operatsioonil. Sellel operatsioonil, kuhu omanikud oma kassid peale esimest jooksuaega imekiiresti viivad. Sellel operatsioonil, mis Karlottest tegi Karl-Lotte.

Hommikul viisin kassi kliinikusse, õhtul anti peaaegu samasugune kass tagasi. Ainult kõht oli lõhki ja torbik oli peas.

Ja no vot see torbik … see torbik sellele kassile ei sobinud kohe mitte. Terve nädalavahetuse oli mul kodus suur hunnik õnnetust. Alguses arvasin, et kassil võib olla opist paha olla ja valus. Aga siis sai torbik vahepeal ära võetud ja nagu teine kass oleks olnud kohe. Kahjuks see teine kass tundis liiga ebatervet huvi oma lõhkise kõhu vastu. Nii et tuli teine kass jälle õnnetusehunniku vastu vahetada.

Torbikut kästi kassi küljes hoida nädal aega. Täna lugesin järelejäänud päevad kokku ja otsustasin, et nii kaua ma seda haledat kuju välja ei kannata. Õnneks on torbikule alternatiiv ka olemas. Kostüüm! Peale tööd käisin kliinikus uurimas ja koju jõudsin võidukalt kostüüm näpu otsas.

Kass vaatas mind kahtlustavalt. Ma ei lasknud ennast sellest segada. Toppisin käpad aukudest läbi, sidusin selja peal nöörid kokku, võtsin torbiku ära ja panin kassi keset põrandat seisma. Kass seisis, seisis ja nii kui esimese sammu astus, kukkus külili. Seejärel hakkas tõestamine, kuidas selle kaltsuga ikka üldse elada ei saa. Tõusis püsti, vänderdas, tuikus, kukkus kummuli. Ja nii mitu korda. Ma juba peaaegu jäin uskuma. Kuni ma siis kogemata tema lemmikmänguasja kätte võtsin. Kohe olid kassil jalad all, sai joosta ja hüpata, voodi peale, voodi pealt maha. No kass, otsi lolli!

Nüüd siis ongi kostümeeritud kass mul. Õnnelik ta just ei ole, aga nii hull ka pole, kui selle torbikuga. Mind küll närib väike kahtlus, et võib olla need vahepeal esitatavad kukkumised ei olegi siiski nii näideldud. Eriti usutav tundus, kui ta ennast voodi pealt maha keeras, põmaki põrandale külje peale. Kusjuures voodi peale saamisega ei olnud loomulikult mitte mingisuguseid probleeme. No tegelikult ma kahtlustan juba pikemat aega, et kass salaja kuskil draamakursustel käib.

Pesukuivatamise juhend kassiomanikule

1. Pese masinatäis pesu.
2. Riputa pestud pesu kuivatusresti peale kuivama.
3. Mõne aja pärast tõsta kass kuivatusrestilt põrandale ja pesu põrandalt kuivatusrestile. Kass võib osutada vastupanu.
   
4. Korda eelmist tegevust vastavalt vajadusele umbes paar korda tunnis. Kui kass magab, võid puhata.
5. Öösel ärka kõrvulukustava kolina peale. Esmalt kontrolli, ega kass viga ei saanud. Seejärel korja kuivatusrest põrandalt kokku ja pane uuesti püsti. Korja pesu kokku ja riputa uuesti restile.
6. Kui veab, maga hommikuni. Kui ei vea, korda eelmist tegevust.
7. Hommikul enne tööle minemist veendu, et pesu on restil ja kass põrandal (või voodil või laual või riiulis või kraanikausis või kus iganes mujal, aga mitte kuivatusrestil).
8. Õhtul töölt tulles korja pesu põrandalt, raputa suurem muld välja ja pane pesu pesumasinasse.
9. Jää lootma, et järgmisel hommikul oleks meeles draakonipuu käpaulatusest ära panna.

Ämblikkass

Selle pildi saamiseks pidin magama fotokas padja all. Ja isegi sel juhul õnnestus kass pildile püüda alles umbes kuuendal katsel. Sest esiteks harrastab kass mööda seinu ronimist ainult öösiti ja teiseks on see selline tegevus, mida kassi arvates ei tohi pildistada. Igal juhul pidas ta targemaks jalga lasta kohe, kui olin fotoka kätte haaranud.

Keeleprobleemid

Kass on jube jutukas. Muudkui seletab midagi. Ma siis viisaka inimesena kuulan ja üritan kaasa rääkida. Sellepeale jääb kass vait ja vaatab mind nagu pooletoobist. Ei tea, kas räägin teemast mööda või milles asi?

Kusjuures kui külalised majas, siis kass on täitsa tumm. Ei tule mitte üks piiks. Peaks vist ennast meelitatuna tundma, et olen väljavalitu, kellega tähtsaid jutte jagatakse. Saaks ainult aru, mis olulisi asju ta räägib.

Kvaliteedikontroll

Minu majapidamises ainsad käsitsi pestavad nõud on kassi söögikausid. Nende ehitus lihtsalt on nii nõme, et pole mõtet pesumasinasse pista, niikuinii peaks pärast vee välja valama ja üle loputama. Kausse on varutud päris mitu ja tavaliselt ma kogun kasutatud kausid kraanikausi juurde hunnikusse ja kui kapist enam puhast võtta pole, siis pesen hunniku korraga puhtaks.

Oligi kätte jõudnud järjekordne kausipesuaeg. Kass magas oma toas (ehk vannitoas) õndsat und. Täpselt nii kaua, kuni köögis veekraani jooksma panin. Samal hetkel, kui esimesed veepiisad puudutasid kraanikausi põhja, hakkasid korteri seinad ja põrand värisema - kõrvulukustava kisa saatel (kindel ei ole, aga võis olla: Stopp! Oota mind ka! Oooooooooooooota!) lähenes üks karvane keravälk kurve sirgeks joostes mütaki-mütaki-mütaki ja sättis ennast kraanikausi kõrvale kapi peale mugavalt istuma.

Pesemisprotseduure jälgiti üksisilmi ja väga hoolikalt. Kõik kausid kontrolliti üle, pesemisega vist jäädi rahule, vähemalt ei öeldud midagi. Kuivatamisega enam nii hästi ei läinud. Peale järjekordse kuivatatud kausi kapile asetamist kostus nõudlik njäu. Tõsi-tõsi, lähemal vaatlusel selgus, et oligi jäänud üks veepiisk kausile. Vabandasin viisakalt, häbenesin oma lohakust ja parandasin praagi. Jäädi rahule. Kui pestud ja kuivatatud kausihunnik oli kappi tõstetud, lahkus kontrollija väärika nõtke hüppega poolelijäänud uinakut jätkama.