Luisa teine päev uues kodus

Öö möödus rahulikult. Korra küll kuulsin läbi une Karlotte vaikset urisemist, aga suurem osa ööst laiutas ta siiski minu voodis ega käinud Luisat tüütamas.

Ka päev möödus rahulikult. Mina käisin aeg-ajalt Luisale raamatut ette lugemas, Karlotte käis aeg-ajalt Luisale urisemas. Karlotte meil lugeda ei oska, aga eks tema tahab siis omal moel Luisa sotsialiseerimises kaasa lüüa. Ja endiselt meeldis Luisale Karlotte monotoonne urin palju rohkem kui minu raamatu lugemine. Võib olla on igav raamat?

Üheks suureks mureks oli mul pesu pesemine. Kuidas Luisa suhtub sellesse, kui temaga samas ruumis järsku üks suur mürin ja undamine pihta hakkab. Asjatult muretsesin. Luisa on väike vapper kiisu ja talus pesumasinat külmaverelise rahuga. Ainsaks ärritajaks osutusin hoopis mina ise, kui iga natukese aja tagant vaatamas käisin, kuidas Luisal on.

Pisut paigutasin ka "mööblit" ringi. Kuna transpordikast võttis vannitoas suhteliselt palju ruumi ja Luisa sellest eriti ei huvitunud, siis tõin ta ära tuppa. Asemele viisin Karlotte pesa, et Luisal oleks ikkagi mingigi koht, kuhu vajadusel varjuda. Karlotte vaatas seda mööbeldamist pealt ja kui pesaga vannitoa poole läksin, siis vaatas mulle täpselt sellise näoga otsa: "Mis mõttes? Sa viid minu pesa sinna? Järgmiseks tassid voodi vannituppa või?" Siiski tundus, et ta kade ei ole. Vähemalt mitte nii kaua, kuni voodi kindlalt omal kohal seisab.

Söömisega-joomisega-liivakastiga oli Luisal endiselt kehvasti. Ei üht, teist ega kolmandat. Söögi osas sai meelitatud kõikvõimalike hõrgutistega - krõbinad, konserv, pasteet, hapukoor, rõõsk koor. Luisa põlgas kõik ära. 

Ja siis saabus õhtu. Hakkasin Luisa kausse inventeerima - kus vaja sisu värskema vastu vahetada ja mis ära korjata, mis juurde panna. Töö käigus tegin ka väikseid katseid ühte või teist kaussi Luisale nina alla lükata. Asi ise nägi üsna koomiline välja. Luisa läheb üsna hüsteeriliseks, kui mu käsi liiga lähedale satub. Samuti olen kogenud, et tal on üsna kiire ja terav käpalöök. Seetõttu kasutan Luisa ümber toimetamiseks pajakindaid. Luisa on palju rahulikum ja ka mina ei pea nii valvel olema. Aga ka pajakindaga kätt ei lubata väga nina alla pista. Seepärast kasutan käepikendusena liivakasti kühvlit (et esteedid šokki ei saaks, siis olgu täpsustatud, et kühvel on uus ja kasutamata). Kühvliga on hea kausse-taldrikuid lähemale lükata ja pärast jälle tagasi tõmmata. 

Luisa siiski ühestki nina alla lükatud kausist sööma ei nõustunud. Ühel hetkel puistasin ta ette lahtiselt mõned krõbinad. Ja siis saabuski päeva helgeim hetk. Luisa pistis need krõbinad nahka. Panin juurde. Ka need läksid. Kuigi Luisa palju ei söönud, kokku võib-olla kümmekond krõbinat, aga ta siiski sõi. Mina istusin kõrval ja Luisa sõi. Tunnistan ausalt, et pisarad tuli suurest kergendusest silma. Kui krõbinatega ühel pool oli, läksin tõin taldrikuga värske rõõsa koore ja lükkasin selle talle järgmisena nina alla. Luisa mõtles natuke ja siis hakkas väike roosa keeleke ahnelt limpsima. Noh, neid tundeid ei anna kirjeldada :)

Täna ööseks panen vannitoa ukse kinni. Ehk siis Luisal on rahulikum. Ei pea valvel olema iga kord, kui mina magades külge keeran või Karlotte voodi ja krõbinakausi vahet sõelub. Nii mina kui Karlotte hoiame pöialt, et rahus ja vaikuses ehk läheb ka liivakast kasutusse.

Tund aega hiljem: Super uudised veel vastu ööd. Pöidla hoidmisest oli kasu - liivakast on ära proovitud :) Ja just praegu kostub vannitoast krõbinate krõmpsutamist. Luisa vist otsustas, et me siiski sobime talle :)

Luisa

Pidasime Karlottega nõu ja otsustasime oma koju võtta veel ühe elaniku. Karlotte just rõõmust õhku ei hüpanud, aga kategoorilist vastuseisu ka polnud. 

Täna hommikul siis saabuski meile Luisa. Imeilus, aga väga arg kiisu. Esialgne pesa sai tehtud vannituppa. Seal ta saab rahulikult harjuda ja on mingigi võimalus kahte kassi eraldada, kui peaks vajadus tekkima. 

Algus oli paljutõotav. Et kõik veel paremini laabuks, kasutasin Karlotte puhul lihtlabast altkäemaksu tehnikat. Kui Luisa oli vannituppa viidud, siis esimese asjana andsin Karlottele hunniku konservi ette. Ise läksin Luisa elamist mugavamaks sättima. Tavaliselt meil konservikausi äärest enne ei lahkuta, kui kõik konserv on otsas ja kauss ka läikima lakutud. Seekord oli uudishimu nii suur, et Karlotte jooksis pidevalt konservi ja vannitoa vahet. Kui Luisa oli ära paigutatud, siis Karlotte pistis kohe sõbralikult nina juurde ja uudistas kohe hoolega, mis tegelasega tegu on.

Karlotte oli üldse alguses väga sõbralik. Jätsime Luisa vannituppa puhkama ja läksime ise tuppa. Viskasin Karlottele mänguasja, võttis selle hammaste vahele ja jooksis vannituppa. Justkui läks vaatama, kas ka ehk Luisa tahaks mängida. Luisa siiski seekord ei tahtnud.

Aga päeva peale hakkas vist asi Karlottele kahtlane tunduma. Minuga koos ta enam vannituppa tulla ei tahtnud. Üksi aeg-ajalt käis. Heitis ohutus kauguses kõhuli ja urises Luisa peale. Vahele juhtus ka mõni susisemine. Aga Luisa ei teinud selle peale teist nägugi. Kössitas vaikselt nurgas ja lasi monotoonse urina saatel silmagi looja. Karlottel ei olnud nii vist kuigi huvitav uriseda, mõne aja pärast tuli tulema. Et siis hiljem uuesti proovida. Aga tundus, et Luisale sobis see Karlotte urisemine hoopis paremini kui minu kohalolek. Eemalt piiludes ei tundunud ta olema nii krampis ja valvel. Ise käisin talle aeg-ajalt raamatut ette lugemas ja niisama juttu ajamas. Minu kohalolek oli ikka täitsa silmnähtavalt häiriv.

Ja nii see esimene päev siis mööduski. Luisa kössitas boileri all nurgas, meie Karlottega käisime teda seal kordamööda lõbustamas. Luisa ei taht ei süüa, ei juua, ei suhelda. Õhtul viisin talle väikese taldrikuga konservi ja lükkasin ettevaatlikult päris nina alla. Ise tulin tulema, et mitte segada. Pool tundi läks mööda, siis hakkas vannitoast vaikset matsutamist kostuma. Tubli kiisu otsustas natuke siiski süüa. Lootust igal juhul on, et kõik läheb hästi. Lihtsalt aega läheb. Aga aega meil on, kuhu meil kiiret.

Tsirkust ja konservi!

Tuli selline hea idee, et annaks kassile konservi, pole juba tükk aega andnud. Teatavasti on konserv eriline maius, mida saab väga-väga harva. Sest juba vanad kassid esimese vabariigi ajal teadsid, et kui palju konservi süüa, siis ei ulatu jalad varsti põrandani. Kuna aga Karlotte parematel päevadel sõigi liiga palju konservi, siis tal need jalad ongi väheke lühikesevõitu. Ja hoolimata pikast krõbinadieedist, ei kipu jalad kuidagi pikemaks kasvama. Karlotte ise küll arvab, et tal on lihtsalt paks karv, mille seest ei paista jalad hästi välja. Põhiline jalgade pikkus ongi karvade sees peidus.

On nende jalgadega, kuidas siis on. Kas kasvavad karvade sees või suisa sissepoole, aga kuna juba mitu aega pole konservi isegi mitte nuusutada antud, siis ju juba võiks. Karlotte arust oli see väga hea mõte, mida tervitati valjuhäälsete ovatsioonidega. Peagi asendusid ovatsioonid mahlaka matsutamisega. Ja siis juhtus see, milleks ma ei osanud valmistuda.

Olin oodanud, et kui kõht konservi täis, siis tänulik kiisu läheb tudule. Aga tundub, et tänulik kiisu läks üldse minema ja asemele saabus üks märatsev hulluke. Tormas mööda tuba, kisas ja karjus, sõimas ja sajatas. Mul tuli päris hirm peale. Eriti siis, kui mind ähvardati Euroopa Kassiõiguste Kohtuga, kui ma kohe konservi juurde ei anna. Kuna mul nende lühikeste jalgade pärast ikka suur mure on, siis ma ei tahtnud kuidagi anda.

Üritasin väita, et konserv sai otsa. See oli muidugi alatu vale ja jäin ka kohe haledalt vahele, sest Karlotte ise oma silmaga nägi, et ma talle ainult pool pakki konservi andsin. Ja terve see aeg, mis ta mõnuga matsutas, pidas ta mind silmanurgast silmas, et ega ma teist poolt pakki ise nahka ei pane.

Üritasin kassi sülle võtta ja ilusti rääkida. Noh pikkadest jalgadest ja tervislikust toitumisest ja ... Kõik mu jutt oli mõeldud kurtidele kõrvadele. Kass ainult küünitas meeleheitlikult külmkapi poole.

Viimases hädas viskasin Karlottele palli, et ehk saab kuidagi tähelepanu külmkapilt mujale. Esialgu tundus, et õnnestuski. Kuid pärast mõningast veeretamist tuli Karlotte uurima, et kas nüüd juba saab konservi. Kui ikka veel ei saanud, läks mängis veel natuke. Kui siis ikka veel ei saanud, siis sõimas vahepeal ja läks veeretas jälle veidike palli. Lõpuks väsis vaene loom. No kaua sa jõuad siin tsirkust teha, julm inimene ei anna mitte üks konservikübe.

Pisut prooviti siis olen-jube-solvunud-taktikat. Õnneks tuli lõpuks uni peale ja pärast ilusaid unenägusid oli konserv meelest läinud.

Tigeloom

Kass on nüüd tükk aega mõelnud ja vist aru saanud, et mina olengi see tõbras, kes ta arsti juurde noa alla viis. Ja hilisem torbikuga ja kostüümiga kiusamine pole ka vist asja paremaks teinud. Igal juhul on loom viimastel päevadel olnud tige kui kurat.

Pai teha ei tohi. Üldiselt ei lasta eriti tihti lähedalegi minna, jookseb eest ära. Kui õnnestub ligi hiilida ja katsuda, siis kõigepealt vehitakse käpaga. Kui loll inime aru ei saa (no ja ei saa ju), siis lüüakse hambad sisse. Kohe vihaga. Oleks küüned, tõmbaks kohe päris lõhki ka. Aga hoole ja armastusega teritatud küüned lõigati arsti juures nii nüdiks, et pole neist kasu midagi enam.

Minu juures voodis magas kass viimati siis, kui ööseks kostüüm selga sai pandud talle. A mul on kahtlane tunne, et voodis ta ööbis ainult seetõttu, et selle kaltsuga ta voodi peale sai, aga maha enam minna ei julgenud. Muidugi ega ma väga ei kurda, et ruumi on mul nüüd piisavalt ja keegi ei trügi ega nügi ega kogu tekki enda alla ei mata. Aga ... aga ... noh, kahju on ju ka ikka, et kiisu ei salligi mind enam kohe üldse.

Aeg ajalt käib ta karjumas mu peale. Istub keset põrandat maha, endal mossis nägu peas. Vahib mulle otsa ja kukub kisama. Vahel kisab ka kuskil kapi ees. Siis vist karjub kapi peale. Näha ju on, et kapiotsas justkui midagi oleks. Siuke paras ruum, kus roomama mahuks. A see kapp, va vaenlane, ei aita kuidagi kaasa, et sinna otsa hüpata saaks.

Huvitav, kaua see vaen siin kestab. Tahaks oma kaisukiisut ikka tagasi juba.

Meditsiiniuudised

Kiisu käis reedel operatsioonil. Sellel operatsioonil, kuhu omanikud oma kassid peale esimest jooksuaega imekiiresti viivad. Sellel operatsioonil, mis Karlottest tegi Karl-Lotte.

Hommikul viisin kassi kliinikusse, õhtul anti peaaegu samasugune kass tagasi. Ainult kõht oli lõhki ja torbik oli peas.

Ja no vot see torbik … see torbik sellele kassile ei sobinud kohe mitte. Terve nädalavahetuse oli mul kodus suur hunnik õnnetust. Alguses arvasin, et kassil võib olla opist paha olla ja valus. Aga siis sai torbik vahepeal ära võetud ja nagu teine kass oleks olnud kohe. Kahjuks see teine kass tundis liiga ebatervet huvi oma lõhkise kõhu vastu. Nii et tuli teine kass jälle õnnetusehunniku vastu vahetada.

Torbikut kästi kassi küljes hoida nädal aega. Täna lugesin järelejäänud päevad kokku ja otsustasin, et nii kaua ma seda haledat kuju välja ei kannata. Õnneks on torbikule alternatiiv ka olemas. Kostüüm! Peale tööd käisin kliinikus uurimas ja koju jõudsin võidukalt kostüüm näpu otsas.

Kass vaatas mind kahtlustavalt. Ma ei lasknud ennast sellest segada. Toppisin käpad aukudest läbi, sidusin selja peal nöörid kokku, võtsin torbiku ära ja panin kassi keset põrandat seisma. Kass seisis, seisis ja nii kui esimese sammu astus, kukkus külili. Seejärel hakkas tõestamine, kuidas selle kaltsuga ikka üldse elada ei saa. Tõusis püsti, vänderdas, tuikus, kukkus kummuli. Ja nii mitu korda. Ma juba peaaegu jäin uskuma. Kuni ma siis kogemata tema lemmikmänguasja kätte võtsin. Kohe olid kassil jalad all, sai joosta ja hüpata, voodi peale, voodi pealt maha. No kass, otsi lolli!

Nüüd siis ongi kostümeeritud kass mul. Õnnelik ta just ei ole, aga nii hull ka pole, kui selle torbikuga. Mind küll närib väike kahtlus, et võib olla need vahepeal esitatavad kukkumised ei olegi siiski nii näideldud. Eriti usutav tundus, kui ta ennast voodi pealt maha keeras, põmaki põrandale külje peale. Kusjuures voodi peale saamisega ei olnud loomulikult mitte mingisuguseid probleeme. No tegelikult ma kahtlustan juba pikemat aega, et kass salaja kuskil draamakursustel käib.

Pesukuivatamise juhend kassiomanikule

1. Pese masinatäis pesu.
2. Riputa pestud pesu kuivatusresti peale kuivama.
3. Mõne aja pärast tõsta kass kuivatusrestilt põrandale ja pesu põrandalt kuivatusrestile. Kass võib osutada vastupanu.
   
4. Korda eelmist tegevust vastavalt vajadusele umbes paar korda tunnis. Kui kass magab, võid puhata.
5. Öösel ärka kõrvulukustava kolina peale. Esmalt kontrolli, ega kass viga ei saanud. Seejärel korja kuivatusrest põrandalt kokku ja pane uuesti püsti. Korja pesu kokku ja riputa uuesti restile.
6. Kui veab, maga hommikuni. Kui ei vea, korda eelmist tegevust.
7. Hommikul enne tööle minemist veendu, et pesu on restil ja kass põrandal (või voodil või laual või riiulis või kraanikausis või kus iganes mujal, aga mitte kuivatusrestil).
8. Õhtul töölt tulles korja pesu põrandalt, raputa suurem muld välja ja pane pesu pesumasinasse.
9. Jää lootma, et järgmisel hommikul oleks meeles draakonipuu käpaulatusest ära panna.

Ämblikkass

Selle pildi saamiseks pidin magama fotokas padja all. Ja isegi sel juhul õnnestus kass pildile püüda alles umbes kuuendal katsel. Sest esiteks harrastab kass mööda seinu ronimist ainult öösiti ja teiseks on see selline tegevus, mida kassi arvates ei tohi pildistada. Igal juhul pidas ta targemaks jalga lasta kohe, kui olin fotoka kätte haaranud.