Karlotte Käärkäsi

Kõige esimesel küüntelõikamisel oli mul abilisi. Üks hoidis kassi kinni, teine näitas ette ja juhendas. Küüned said probleemideta lõigatud, kiisu talus vapralt kõik selle käpaväänamise.

Edaspidised iseseisvad katsed läksid ka suhteliselt edukalt. Karlottel jätkus kannatust küll vaid ühe käpa jagu korraga, aga kuna küüsi vaja tal lõigata ainult esimestel käppadel, siis saime hakkama.

Seetõttu oli eileõhtune draama minu jaoks täielik üllatus. Nii kui käpa pihku võtsin, läks lahti pöörane rabelemine ja põgenemine. Appi võeti hambad ja kõigi kolme vaba käpa küüned. Kuna ma ei olnud osanud ette valmistuda, siis oli kass loetud sekundite pärast vaba ja ohutus kauguses.

Järgmisele katsele läksin pajakinnastega, aga katsu sa nendega neid kääre sinna küüne ümber sättida. Kass ka rabeleb kui kurat. Umbes ei julge lõigata ka, pärast kogemata pool käppa läinud.

Võtsin appi suure saunalina. Plaan oli ju ilus - kiisu lina sisse keerata, üks käpp välja jätta, sellel küüned ära lõigata, siis kiire käpavahetus. Miskipärast muutub aga lina sisse mässitud kass voolavaks ja suudab jalga lasta kiiremini, kui mina käärid kätte võtta. Tunniajalise mässamise peale olin lõiganud ühe küüne.

Kuna edaspidi mind enam haardeulatusse ei lastud, olin sunnitud selleks korraks loobuma.

Mõne aja pärast jäi kohutavatest üleelamistest surmväsinud kass magama. Kiire tegutsemise tulemusena suutsin lõigata tervelt viis küünt, enne kui kiisu ärkas ja aru sai, mis toimub. Taandusin ja jäin ootama järgmist võimalust.

Järgmise katse rikkus mu oma kohmakus - hiilides magava kassi poole koperdasin ja kolistasin, mille peale magaja oli hops püsti ja kadunud. Peale seda ei julgenud vaeseke enam külili visata. Uni küll on ja silmad vajuvad vägisi kinni, aga no ei julge, äkki tuleb hull jälle oma kääridega.

Lõpuks uni võitis. Kuna lõikamata küünte leidmine võttis oma aja, siis sai seekord ainult kahe küünega ühele poole.

Ja need viimased kaks küünt ... need on siiani lõikamata.