Sõjakad kiisud

Olen Luisat vist millegagi pahandanud. Juba mitu päeva on ta mu peale täitsa kuri kohe. Ja kardab mind ka millegipärast rohkem. Pai enam väga teha ei lubata. No natuke saab, aga jube palju peab selleks vaeva nägema, et üldse paiulatusse pääseda. Ja siis peab väga ettevaatlik olema, sest võib terava käpahoobi osaliseks saada. Vot ei teagi, mis tal siis nüüd hakkas. Käpahoopidega mind vahepeal ikka pikka aega ei kostitatud. Aga Luisal on huvitav löömistehnika. Tema ei tõmba kätt triibuliseks, nagu tavaliselt kassid teevad, või no nagu Karlotte näiteks tõmbab. Ei, Luisa on hoopis augustaja tüüpi kass. Iga käpahoobiga tekib kahejalgse kätte üks suur ja sügav auguke, kust väljub täpselt üks veretilk. Viimaste päevadega on mul käsi üsna auklikuks muutunud.

Karlotte on vastupidiselt pisut rõõmsameelsemaks muutunud. Enne Luisa praegust depressioonihoogu oli Karlotte endassetõmbunud ja pahur. Minu lähenemiskatseid taluti mossis näoga ja esimesel võimalusel lahkuti väärikalt. Ka käpaga vehkimist tuli ette. Karlotte kohe lööma ei hakka, enne vehib tükk aega ja kui sellest aru ei saa, alles siis paneb mataka kirja. Üldjuhul ilma küünteta. Aga kui väga provotseerida, siis ka küüntega. Ja ei augusta, vaid triibutab. 

Aga nüüd viimased paar päeva on Karlotte täitsa sõbralik. Nii minu kui ka Luisa vastu. Soostub lausa mängima Luisaga. Ehkki mulle tundub kõrvalt vaadates see mängimine ikka suhteliselt vägivaldne. Samas kassid ise tunduvad rahul olema. Ja pärast põhjalikku tapmist ja tagaajamist on isegi juhtunud, et pannakse ninad kokku ja kurrutakse-nurrutakse teiseteisele. Et siis hetke pärast jälle käpad püsti võitlusesse tormata. Müstilised olendid, võimatu on neid mõista.

Mürakaru

Luisaga tuttavaks saades tekkis arvamus, et tegemist on kõige rahulikuma, vaiksema, tasasema, tagasihoidlikuma ja vähenõudlikuma kiisuga maailmas. Ka esimesed nädalad kodus ei näidanud mingeid märke, et minu arvamus kuidagi vale oleks. 

Nüüd on Luisa meil elanud juba pisut üle kuu ja tegemist oleks justkui täiesti teise kassiga. Luisa on absoluutselt väsimatu mürgeldaja. Ta mängib hommikust õhtuni ja vahel ka öösel. Kui ära väsib, siis tukub natuke ja kukub siis uuesti möllama. Kõigepealt käib ta uurimas, kas õnnestub ka Karlottet kaasa haarata. Kui Karlotte vedu võtab, siis tuuseldavad kaks kassi mööda korterit ringi nii, et põrand tümpsub ja seinad värisevad. Luuramine ja tagaajamine on peamised lemmikmängud. Vahel sekka ka kerge poksimine. Ja kõike seda saadab pidev kurrumine, nurrumine, näugatused. 

Karlotte alati ei viitsi. Aga Luisa jaoks ei ole see mingi probleem. Põrandalt leiab alati mõne hiire või palli, millega lõbusalt aega veeta. Ja Luisa on vist kuskil õppimas käinud ja omandanud mängimises magistrikraadi. See on täiesti uskumatu, mida kõike ta ei tee. Hiirega möllates võetakse kõiki võimalikke ja võimatuid asendeid. Esikäpad õhus, tagakäpad õhus, selili, külili, pea peal, saba peal, kukerpallid, saltod. Mida iganes soovite, kõike saab. Ka on võimalik ennast kolm tiiru ümber kratsimisposti keerata ja selles asendis hiirt loopida. Isegi Karlotte vaatab vahel silmad peas kui tõllarattad, mis tsirkusetrikke see Luisa teeb.

Ametlik teadaanne

Tänasest on Luisa ametlikult meie täieõiguslik pereliige.

Tahan tänada. Tahan siiralt ja südamest tänada kõiki Kasside Turvakodu vabatahtlikke! Tänu kellele saime Karlottega endale nii toreda väikese sõbra. Kes andsid Luisale sooja toa ja täis kõhu selle aja jooksul, kui mina temast veel midagi ei teadnud. Aitäh, et hoidsite ja hoolisite tast seni, kuni ta jõudis meie juurde päris oma koju. Tänu Teile on mul olnud võimalus kogeda väikest imet, kuidas kolme nädalaga muutub pisike hirmunud susisev kassike nurruvaks paisid nautivaks kiisuks. 

Kui keegi tahaks läbi elada sarnast imelist kogemust, siis selles osas saab aidata Kasside Turvakodu. Seal on palju armsaid karvakerasid ootamas päris oma inimest, päris oma kodu. Mine leia oma sõber sealt üles.

Boilerialusest paikiisuks

Luisa on meil elanud nüüd juba pisut üle kolme nädala ja arengud on siin olnud ikka täiesti pöörased. Kohe nii pöörased, et ainult vaata ja imesta.

Pärast esimest nädalat kolis Luisa vannitoast välja. Üks öö enne käis salaja tuba üle vaatamas. Uuris kõik seinaääred ja nurgad läbi. Ju siis sobis. Järgmisel õhtul astus vannitoast välja sellise näoga, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. 

Mõni õhtu hiljem hakkas mängima. Tuuseldas kõik mänguhiired ükshaaval läbi. Kuni leidis ühe, mis piiksub liigutamise peale. See meeldis kõige rohkem ja seda ta siis kääksutas ikka tükk aega. Meil Karlottega olid närvid juba päris läbi, aga kumbki meist keelama ka ei raatsinud minna. Praeguseks on too kääksuv hiir peitnud ennast sahtlisse, kuna Luisa arust oli kõige sobivam aeg selle hiirega tegelemiseks kell 4 öösel. Minul oli veidi teistsugune arvamus. Õnneks sobivad Luisale sama hästi ka hääletud mänguasjad. 

Pärast teist nädalat hakkas Luisa mulle õhtuti vastu tulema. Mitte päris nii nagu Karlotte, et nina vastu ust ja nii kui kahejalgne ukse lahti teeb, siis vaja sülle pressida. Luisa alustas ikka tagasihoidlikumalt ja esialgu kaugemalt. Aga iga õhtuga tuli üha lähemale. Sülle endiselt ei pressi, aga täitsa ukse juures juba ja tervitab mind päris valjuhäälselt.

Pärast kolmandat nädalat saab Luisale pai teha. Üle-eile oli esimene kord. Matsutasid Karlottega koos nisuorast nagu kaks väikest lehmakest. Ja samal ajal sain Luisat pea pealt ja kõrvade juurest sügada. Kohe pikalt ja põhjalikult. Luisa ise samal ajal matsutas rohtu süüa ja nurrus nii, et seinad värisesid. Karlottel sai enne isu täis ja nii kui ta ära läks, sain Luisalt käpaga. No igaks juhuks peab ikka käpaga äigama ka, muidu hakkab kahejalgne veel endast liiga palju arvama. Aga küüntega ta vist enam ei löö. Tal lihtsalt küüned nii pikad, et on tunda, kui käpaga matsu saan. 

Aga nüüd saabki Luisale päris tihti pai teha. Kui õnnestub talle lähedale pääseda, ta ikka kipub eest ära jooksma. Kaval tuleb olla. Üks võimalus on hiilida magavale Luisale ligi ja siis paitada. Unesegasena tal ei tule alati meeldegi, et peaks kartma. Veel üks kaval nipp on, et tuleb Karlotte lähedale põrandale istuda ja Karlottele pai teha. Siis lükkab Luisa kohe nurrumootori täistuuridel tööle ja hakkab ümber meie tiirutama. Iga tiiruga tuleb natuke lähemale, üsna kiiresti tiirutab paiulatusse. Ma arvan, et Luisast saab üsna varsti sülekass, kes nõuab sisse kõik siiani saamata jäänud paid ja hellitused. Ta peab ainult oma hirmust üle saama. Aga ta on väike vapper kassike, kes nii tublilt oma hirmuga võitleb. Arvan, et see on ainult aja küsimus.

Marss magama, kahejalgne!

Luisa tuli esimest korda vannitoa uksele. Seisis seal harkis jalgadega ja vahtis mulle pahase näoga otsa: "Kas siin majas magada ka saab või? Kustuta juba ära see tuli ja pane see vannitoa uks kinni ükskord! Kaua võib siis!" Ohkas siis sügavalt, pööras otsa ringi ja vantsis oma pesasse tagasi.

Magav Karlotte tõstis pead, vaatas korra Luisa poole, keeras teise külje ja magas rahulikult edasi.

Tasapisi sujub

Need kassid vist loevad seda blogi. Luisa luges, et ma muretsen tema liiga ühekülgse liivakasti külastamise pärast ja hommikuks oli probleem lahendatud. Nüüd on ka Luise täiesti korralikult funktsioneeriv kass: söök-jook läheb sisse sealt, kus kassidel tavaliselt läheb, ja tuleb välja sealt, kust kassidel enamasti tuleb. 

Karlotte luges, et ma pole rahul tema ükskõiksusega ja otsustas selles osas midagi ette võtta. Juba eile õhtul viimase asjana läks ja soovis Luisale susisedes ilusaid unenägusid. Täna sõelub pidevalt vannitoa vahet. Vahel harva ka uriseb natuke, kuid enamasti passib vaikides. Kahjuks ma ei näe, mis seal täpselt toimub, sest sellest ma sain juba esimesel päeval aru, et kui ma sinna kõrvale passima lähen, siis ma olen pigem segav faktor. Luisa läheb ärevaks ja Karlotte laseb üldse jalga. Las siis klaarivad ise omavahel, ega ma ei peagi igal pool ninapidi juures olema. 

Kolmas päev

Tänased edusammud:

• Söömine. Kuigi Luisa päeval ei söönud vist mitte üks suutäis, õnnestus mul talle õhtul sisse meelitada 9 krõbinakest. Kümnendat enam ei nõustunud sööma. Õige kah. Ei ole midagi, et üks kahejalgne muudkui kamandab. Tuleb paika panna, muidu pärast arvabki, et tal mingi sõnaõigus on.

• Joomine. Pärast krõbinaid lükkasin nina alla kohvikoore. Täna enam ei mõelnud, vaid hakkas kohe hea isuga lürpima. Esimene alustassitäis sai otsa, valasin juurde. Teine sai ka otsa, valasin juurde. Pärast kolmandat ei julgenud juurde valada. Las peab natuke vahet. Ööseks panen talle veel natuke. Vett ta minu arust ei joo. Võib olla kauss ei sobi. Kui ma hästi meenutan, siis Karlotte kippus sedasama kaussi kummuli keerama. Ju siis pole kassile sobilik. Panen teise kausi, võib olla siis hakkab vesi ka maitsema. 

• Liivakast. Kord ööpäevas on juba ju isegi mingi regulaarsus. 

• Huvi ümbritseva vastu. Olen vahepeal ust vannitoa ust koomal hoidnud, kuna tundub, et siis ta julgeb rohkem süüa ja toimetada seal. Kolm korda olen avastanud ta keset vannituba, kui ootamatult ukse avasin. Viimane kord ta isegi ei põgenenudki mind nähes kohe boileri alla, taganes vaid mõne sammu ja jäi siis pahaselt põrnitsema: "Mida sa JÄLLE tahad?". 

• Täna ei ole mu peale peaaegu üldse susisetud. Ainult mõni üksik kord ja siis olen ma ka ise liiga hoogsalt vannituppa sisenenud. Ja kui liivakasti koristama läksin, oli ka terve vannituba sisisemist täis. Aga ma arvan, et see ei olnud minu pärast. Arvatavasti kilekott ja liivakastikühvel nägid lihtsalt nii hirmutavad välja. 

• Karlotte pesa on omaks võetud. Seal on vist päris mõnus magada.

Pisut muret valmistavad asjaolud:

• Liivakast. Ehkki on tore, et kord päevas liivakasti kasutatakse, on seal siiani ainult pissil käidud. Karlotte kasti järgi tean üsna kindlalt, et kassid kasutavad liivakasti ka teisel otstarbel. Ma usun, et ka Luisa pole siinkohal mingi erand. Hakkan pisut murelikuks muutuma.

• Karlotte on kaotanud absoluutselt igasuguse huvi vannitoa vastu. Sain ise ka kogemata lollusega hakkama. Kui koju tulin, võtsin Karlotte sülle nagu tavaliselt. Esimesed tervitused vahetatud, kiirustasin vannituppa Luisale ka tere ütlema ja "unustasin" mõtlematusest Karlotte sülle. Seisime Luisale üsna lähedal. Karlotte vaatas natuke aega ja lasi siis jubeda susinaga sülest ja vannitoast jalga. Mõne aja pärast hakkas vist endal ka piinlik, et niimoodi enesevalitsuse kaotas. Läks iseseisvalt vannituppa uurima. Vaatas, et ahah, ikka see karvane kivikuju kükitab seal nurgas. Ja tuli tulema. Isegi uriseda ei viitsinud. Rohkem pole ta täna isegi mitte vaadanud sinnapoole. Samas on ta ka kogu õhtu ainult maganud. Mis on ka pisut imelik. No eks näis. Võibolla on ta lihtsalt viimaste päevade emotsioonidest väsinud.