Külaline

Eile saabus meile külaline. Ajutiselt. Kuni leiab üles oma kodu. Kas vana või uue. Tegemist on umbes 4-kuuse põnniga. Nime tal pole. Kuna ta nõuab väga häälekalt sülle, siis kutsun teda aeg-ajalt Mari-Kisakõriks. Luisa ja Karlotte arvavad, et ta nimi on Šššššššššš. Nad ei ole külalisest erilises vaimustuses.  

Esimesel kohtumisel olid mõlemad suured kassid punkarisoenguga. Ja nüüd on mõlemad marusolvunud. Karlotte puhul ma sellega arvestasin, et paar päeva ta ignoreerib kõike ja kõiki. Aga Luisa reaktsioon on mulle üllatuseks. Ma arvasin, et talle meeldiks üks väike vahva mängukaaslane. Sest Karlotte ei viitsi eriti möllata ja Luisa käib mulle kaebamas seda, et on paks ja laisk ja üldse ei viitsi mängida ja ajagu ma sellele karvikule jalad alla. Noh ja kui siis noor ja energiline tegelane kohale tuuakse, siis ei sobi. Luisa on kohe kuri selle pisikese tegelase peale. Uriseb. Ma isegi ei teadnud, et ta uriseda oskab. Luisa näol on ju ometi tegemist kõikide kasside suure sõbraga. Karlotte peale ei urisenud ta kordagi, isegi susisemisega oli tagasihoidlik. Pigem kurrus ja üritas iga hinna eest Karlottega sõbraks saada. Ja nüüd siis pisikese väänikuga õelutseb. Õnneks siin vägivaldne keegi endiselt ei ole. Pole me külalisega kumbki veel tappa saanud ei Luisa ega ka Karlotte käest. 

Ja elame siis nüüd nii, et üks suur kass on ühe aknalaua peal ja põrnitseb õue, teine suur kass on teise akna laua peal ja põrnitseb õue. Kui toas liiguvad ja väike jalgu jääb, siis urisevad-susisevad ta peale. Väikest kassi see eriti ei sega, ta elab suurema osa ajast minu süles, kui kodus olen. On täielik inimese fänn ja suurtest kassidest tal suhteliselt ükskõik.

Öö

On öö. Kahejalgne magab. Karlotte hüppab voodisse. Luisa hiilib voodisse. Kahejalgne liigutab väikest varvast. Mille peale hüppab Luisa umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale hüppab Karlotte umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale kahejalgne ammu enam ei maga.

Möödub pisut aega. Kahejalgne magab. Karlotte hüppab tagasi voodisse. Luisa hiilib tagasi voodisse. Kahejalgne liigutab teise jala väikest varvast. Mille peale hüppab Luisa umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale hüppab Karlotte umbes meeter õhku ja tormab minema. Mille peale kahejalgne ammu enam ei maga.

Möödub pisut aega ...

Sõjakad kiisud

Olen Luisat vist millegagi pahandanud. Juba mitu päeva on ta mu peale täitsa kuri kohe. Ja kardab mind ka millegipärast rohkem. Pai enam väga teha ei lubata. No natuke saab, aga jube palju peab selleks vaeva nägema, et üldse paiulatusse pääseda. Ja siis peab väga ettevaatlik olema, sest võib terava käpahoobi osaliseks saada. Vot ei teagi, mis tal siis nüüd hakkas. Käpahoopidega mind vahepeal ikka pikka aega ei kostitatud. Aga Luisal on huvitav löömistehnika. Tema ei tõmba kätt triibuliseks, nagu tavaliselt kassid teevad, või no nagu Karlotte näiteks tõmbab. Ei, Luisa on hoopis augustaja tüüpi kass. Iga käpahoobiga tekib kahejalgse kätte üks suur ja sügav auguke, kust väljub täpselt üks veretilk. Viimaste päevadega on mul käsi üsna auklikuks muutunud.

Karlotte on vastupidiselt pisut rõõmsameelsemaks muutunud. Enne Luisa praegust depressioonihoogu oli Karlotte endassetõmbunud ja pahur. Minu lähenemiskatseid taluti mossis näoga ja esimesel võimalusel lahkuti väärikalt. Ka käpaga vehkimist tuli ette. Karlotte kohe lööma ei hakka, enne vehib tükk aega ja kui sellest aru ei saa, alles siis paneb mataka kirja. Üldjuhul ilma küünteta. Aga kui väga provotseerida, siis ka küüntega. Ja ei augusta, vaid triibutab. 

Aga nüüd viimased paar päeva on Karlotte täitsa sõbralik. Nii minu kui ka Luisa vastu. Soostub lausa mängima Luisaga. Ehkki mulle tundub kõrvalt vaadates see mängimine ikka suhteliselt vägivaldne. Samas kassid ise tunduvad rahul olema. Ja pärast põhjalikku tapmist ja tagaajamist on isegi juhtunud, et pannakse ninad kokku ja kurrutakse-nurrutakse teiseteisele. Et siis hetke pärast jälle käpad püsti võitlusesse tormata. Müstilised olendid, võimatu on neid mõista.

Mürakaru

Luisaga tuttavaks saades tekkis arvamus, et tegemist on kõige rahulikuma, vaiksema, tasasema, tagasihoidlikuma ja vähenõudlikuma kiisuga maailmas. Ka esimesed nädalad kodus ei näidanud mingeid märke, et minu arvamus kuidagi vale oleks. 

Nüüd on Luisa meil elanud juba pisut üle kuu ja tegemist oleks justkui täiesti teise kassiga. Luisa on absoluutselt väsimatu mürgeldaja. Ta mängib hommikust õhtuni ja vahel ka öösel. Kui ära väsib, siis tukub natuke ja kukub siis uuesti möllama. Kõigepealt käib ta uurimas, kas õnnestub ka Karlottet kaasa haarata. Kui Karlotte vedu võtab, siis tuuseldavad kaks kassi mööda korterit ringi nii, et põrand tümpsub ja seinad värisevad. Luuramine ja tagaajamine on peamised lemmikmängud. Vahel sekka ka kerge poksimine. Ja kõike seda saadab pidev kurrumine, nurrumine, näugatused. 

Karlotte alati ei viitsi. Aga Luisa jaoks ei ole see mingi probleem. Põrandalt leiab alati mõne hiire või palli, millega lõbusalt aega veeta. Ja Luisa on vist kuskil õppimas käinud ja omandanud mängimises magistrikraadi. See on täiesti uskumatu, mida kõike ta ei tee. Hiirega möllates võetakse kõiki võimalikke ja võimatuid asendeid. Esikäpad õhus, tagakäpad õhus, selili, külili, pea peal, saba peal, kukerpallid, saltod. Mida iganes soovite, kõike saab. Ka on võimalik ennast kolm tiiru ümber kratsimisposti keerata ja selles asendis hiirt loopida. Isegi Karlotte vaatab vahel silmad peas kui tõllarattad, mis tsirkusetrikke see Luisa teeb.

Ametlik teadaanne

Tänasest on Luisa ametlikult meie täieõiguslik pereliige.

Tahan tänada. Tahan siiralt ja südamest tänada kõiki Kasside Turvakodu vabatahtlikke! Tänu kellele saime Karlottega endale nii toreda väikese sõbra. Kes andsid Luisale sooja toa ja täis kõhu selle aja jooksul, kui mina temast veel midagi ei teadnud. Aitäh, et hoidsite ja hoolisite tast seni, kuni ta jõudis meie juurde päris oma koju. Tänu Teile on mul olnud võimalus kogeda väikest imet, kuidas kolme nädalaga muutub pisike hirmunud susisev kassike nurruvaks paisid nautivaks kiisuks. 

Kui keegi tahaks läbi elada sarnast imelist kogemust, siis selles osas saab aidata Kasside Turvakodu. Seal on palju armsaid karvakerasid ootamas päris oma inimest, päris oma kodu. Mine leia oma sõber sealt üles.

Boilerialusest paikiisuks

Luisa on meil elanud nüüd juba pisut üle kolme nädala ja arengud on siin olnud ikka täiesti pöörased. Kohe nii pöörased, et ainult vaata ja imesta.

Pärast esimest nädalat kolis Luisa vannitoast välja. Üks öö enne käis salaja tuba üle vaatamas. Uuris kõik seinaääred ja nurgad läbi. Ju siis sobis. Järgmisel õhtul astus vannitoast välja sellise näoga, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. 

Mõni õhtu hiljem hakkas mängima. Tuuseldas kõik mänguhiired ükshaaval läbi. Kuni leidis ühe, mis piiksub liigutamise peale. See meeldis kõige rohkem ja seda ta siis kääksutas ikka tükk aega. Meil Karlottega olid närvid juba päris läbi, aga kumbki meist keelama ka ei raatsinud minna. Praeguseks on too kääksuv hiir peitnud ennast sahtlisse, kuna Luisa arust oli kõige sobivam aeg selle hiirega tegelemiseks kell 4 öösel. Minul oli veidi teistsugune arvamus. Õnneks sobivad Luisale sama hästi ka hääletud mänguasjad. 

Pärast teist nädalat hakkas Luisa mulle õhtuti vastu tulema. Mitte päris nii nagu Karlotte, et nina vastu ust ja nii kui kahejalgne ukse lahti teeb, siis vaja sülle pressida. Luisa alustas ikka tagasihoidlikumalt ja esialgu kaugemalt. Aga iga õhtuga tuli üha lähemale. Sülle endiselt ei pressi, aga täitsa ukse juures juba ja tervitab mind päris valjuhäälselt.

Pärast kolmandat nädalat saab Luisale pai teha. Üle-eile oli esimene kord. Matsutasid Karlottega koos nisuorast nagu kaks väikest lehmakest. Ja samal ajal sain Luisat pea pealt ja kõrvade juurest sügada. Kohe pikalt ja põhjalikult. Luisa ise samal ajal matsutas rohtu süüa ja nurrus nii, et seinad värisesid. Karlottel sai enne isu täis ja nii kui ta ära läks, sain Luisalt käpaga. No igaks juhuks peab ikka käpaga äigama ka, muidu hakkab kahejalgne veel endast liiga palju arvama. Aga küüntega ta vist enam ei löö. Tal lihtsalt küüned nii pikad, et on tunda, kui käpaga matsu saan. 

Aga nüüd saabki Luisale päris tihti pai teha. Kui õnnestub talle lähedale pääseda, ta ikka kipub eest ära jooksma. Kaval tuleb olla. Üks võimalus on hiilida magavale Luisale ligi ja siis paitada. Unesegasena tal ei tule alati meeldegi, et peaks kartma. Veel üks kaval nipp on, et tuleb Karlotte lähedale põrandale istuda ja Karlottele pai teha. Siis lükkab Luisa kohe nurrumootori täistuuridel tööle ja hakkab ümber meie tiirutama. Iga tiiruga tuleb natuke lähemale, üsna kiiresti tiirutab paiulatusse. Ma arvan, et Luisast saab üsna varsti sülekass, kes nõuab sisse kõik siiani saamata jäänud paid ja hellitused. Ta peab ainult oma hirmust üle saama. Aga ta on väike vapper kassike, kes nii tublilt oma hirmuga võitleb. Arvan, et see on ainult aja küsimus.

Marss magama, kahejalgne!

Luisa tuli esimest korda vannitoa uksele. Seisis seal harkis jalgadega ja vahtis mulle pahase näoga otsa: "Kas siin majas magada ka saab või? Kustuta juba ära see tuli ja pane see vannitoa uks kinni ükskord! Kaua võib siis!" Ohkas siis sügavalt, pööras otsa ringi ja vantsis oma pesasse tagasi.

Magav Karlotte tõstis pead, vaatas korra Luisa poole, keeras teise külje ja magas rahulikult edasi.